Ülelahe ärikad otsisid Eestist odavat õigusabi

1995 olid juhtivad bürood Heta, Kaasik & Co, Tark & Co, Lepik & Luhaäär, Raidla. Tänaseks on Raidla kasvanud selgesti Eesti suurimaks bürooks.

Advokaadibüroo Sorainen Law Offices on kasvanud teisele kohale ning Tark & Co ja Lepik & Luhaäär on suuruselt kolmas ja neljas. Heta läks laiali paar aastat tagasi ja mõned nende juristidest asutasid uue büroo Lextal.

Samuti Kaasik & Co büroost läks enamik juriste ära umbes viis-kuus aastat tagasi. 1995 olid Glikman & Glikman ning Teder & Rask pisut väiksemad, aga hinnatud bürood. Tänaseks on nad liitunud ning koos ka üks suurematest. 1995 olid tugevad tegijad ka Laus & Raig, kes läksid küll lahku, aga mõlemal on täna siiski oma hea büroo. Advokatuuri esimees Aivar Pilv on bürood pidanud juba üle 10 aasta. Tuntud professor ja endine justiitsminister Paul Varul on pidanud bürood 10 aastat Tallinnas ja Tartus ning see on kasvanud hästi. Advokaatide arv on kümne aastaga kahekordistunud 257lt 520 advokaadini.

Advokaadibüroo Sorainen Law Offices vandeadvokaadi Aku Soraineni sõnul toimus väga suur muutus 1995. aastal, sest enne seda oli segadust Eestis küllaltki palju: "Igasugu kiireid ärimehi ja seiklejaid nii kohalike kui ka välismaalaste hulgas oma kummaliste projektidega, millest osa oli seotud Venemaa kauba ja toormaterjalide vahendamisega läände," meenutas Sorainen, kes ise püüdis kõige kummalisimatest kõrvale hoiduda ning valida endale sobivad klientuuri. "Igasuguseid petmisi oli selgesti rohkem kui täna, kusjuures nendele petmistele ei saanud alati kohtu või isegi politsei poolt soovitud lahendust," nentis Sorainen.

Ka vandeadvokaat Aivar Pilv tunnistab, et 1990ndate algul oli pilt väga kirju ja paljude klientide taust tundmatu. Eriti puudutas see välismaalastest kliente, keda siis just eriti Soomest siia kiiresti ja palju tekkis.

Sellest ajaperioodis võis Pilve sõnul aeg-ajalt kogeda selliste välismaiste õnneotsijate lootust, et Eestis kui alles taasiseseisvunud noores riigis saab õigusabi ääretult odavalt, kuigi oldi teadlikult, et õigusabi oma kodumaal maksab 3-4 korda rohkem. Sellised kliendid olid Pilve sõnul ka palju pretensioonikamad kui tõsised ärimehed ja püüdsid jätta endast majanduslikult eduka ärimehe muljet. "Tavaliselt külastasid sellised Soomes ebaõnnestunud ärimehed erinevaid advokaadibüroosid ja üritasid igalt poolt tööd tellida ja mitte selle eest maksta," nentis Pilv.

"Ma usun, et kõik veel mäletavad 1990ndate algusest valgete sokkidega, helesinistes teksapükstes, veidi moest läinud erksavärvilistes tagides (mida meil müüdi viis aastat enne seda ärikate poolt) ja mokasiinkingades välismaiseid kliente üle lahe. Jutt oli enesekindel ja voolav, aga sa tundsid tegeliku olemuse ära," kirjeldas Pilv tüüpilist sahkerdajat.

Samas tunnistab Pilv, et algselt püüti kõiki välismaiseid kliente teenindada, kuid õnneks paari aastaga arusaamised muutusid ja püüti tühja asja peale auru mitte kulutada.

Advokaadibüroo Lepik & Luhaäär vandeadvokaat Peeter Lepiku sõnul on ka nende büroos nn kummalisi kliente püütud vältida alates büroo tegevuse algusaegadest.

1990ndatel, ka nimetatud dekaadi alguses, oli väga suur osakaal omandi- ja maareformiga seotud vaidlustel. Märkimisväärne hulk vaidlusi oli seotud ka erastamisega, kuigi vähem kui teistes "masserastamisega" tegelnud riikides.

Pilve sõnul on võrreldes 1990ndate keskpaigaga kasvanud oluliselt just majandusvaidluste arv. Majandushuve ei kaitsta mitte ainult tsiviilkohtus, vaid paljud väga keerulised ja olulised vaidlused toimuvad selles osas just halduskohtus. Kui kümmekond aasta tagasi vaieldi peamiselt erinevate lepingute rikkumise ja täitmise üle, siis täna on pilt oluliselt teine. Lepingutest tulenevad vaidlused on jäänud, võlaõigus on siia toonud oluliselt kaasaegsema ja keerukama regulatsiooni. Äriseadustikust lähtuvad vaidlused on mitmekesistunud - alates aktsionäride ja osanike vahelistest vaidlustest oma õiguste üle kuni ettevõtete (aktsiate) ülevõtmisteni. Väga aktuaalsed on juhtorganite vastutuse küsimused.

Ka asjaõiguses on Pilve sõnul toimunud suur hüpe. Keerulisemaks on muutunud vaidlused, mis seonduvad pankrotimenetlustega. Täiesti uudsed on tolle ajaga võrreldes vaidlused ehituslubade väljaandmise, detailplaneeringute kehtestamise jms üle.

Oluline erinevus 1990. aastate keskpaigaga on ka ametialastes, maksu- ja majanduskuritegude ning korruptsiooni menetlemise aktiivsus ja arv. Kümmekond aasta tagasi neid asju peaaegu ei esinenud ja uurimisorganitel ei käinud jõud sellistest asjadest pideva süsteemi reformimise käigus üle.

Viimasel viiel aastal on selliste kohtuasjade arv oluliselt suurenenud. Tõenäoliselt ei vähene nende asjade arv ka lähitulevikus, usub Pilv.

Vaidluste summade üle konkreetset statistikat, mille alusel saaks teha täpseid võrdlusi, pole, kuid Raidla sõnul võib julgelt väita, et keskmiselt on majandusvaidluste summad selle ajaga kasvanud 10 korda.

Ka Sorainen kinnitab, et kümnetest miljonitest on saanud sajad miljonid kroonid. See muidugi ei tähenda, et täna ei peetaks vaidlusi väikeste summade üle või et 1990ndate alguses poleks olnud vaidlusi suurte summade üle. 1990ndate alguses esindas Raidla näiteks klienti, kelle vastu esitatud haginõue ületas 1 miljardi krooni piiri, samas on käesoleval dekaadil esindanud klienti vaidluses, kus vaidlusalune summa oli 500 krooni.

Võrreldes kümne aasta taguse perioodiga on oluliselt muutunud ka kohtute usaldus. Soraineni kinnitusel neil kohtuvaidlusi tollal ei olnudki, kuna kohtuid eriti ei usaldatud.

Raidla arvates polnud asi usaldamatuses, vaid pigem eelarvamustes: "1990ndate alguses kohut reeglina kardeti, kohut käsitleti alateadvuses sageli vastasena, mitte erapooletu vaidluste lahendajana. Arvati ka seda, et kohtud ei ole piisavalt neutraalsed ja objektiivsed, et nad on mõjutatavad riigivõimu poolt, et vähemalt osaliselt toimib nn telefoniõigus," nentis Raidla, põhjendades seda nõukogudeaegsete murede ülekandumisega Eesti Vabariiki.

Suureks probleemiks oli Raidla sõnul pigem kohtute ebaefektiivsus ja protsesside liigne venimine. Tunnustatud ärimeeste vestlustes oli sagedaseks järelduseks tõdemus: "Mis mõtet on kohtusse minna - selleks ajaks kui kohtulahendi kätte saan, on probleem juba lahendunud või mina pankrotis."

Teatud üllatus muidugi oli see, kuidas seadusi kohaldati ja kui suur ebakindlus tollal oli seotud kohtute tööga. Aastal 1993, kui alustasin tööd, viskasin vahest mõne dokumendi prügikasti ilma purustamata, sest olin harjunud sellega, et Soomes nad läksid purustamisele nagunii. Vist arvasin, et küll ka kohalikud koristajad oskavad sellise prügiga õigesti talitada ja arvestada advokaadibüroo töö konfidentsiaalset iseloomu. Aga kui ühel korral leidsin koridori üldkasutatavast WCst poti kõrvalt enda tehtud lepinguprojekti ilusti väikesteks sobiva suurusteks tükkideks lõigatuna, pidin murdma pead, et kas WC-paberit tõesti ei ole või on koristaja lugenud minu lepinguprojekti läbi ja arvanud, et sellest muuks ei kõlbagi.

Kuna 1990ndate alguses ja keskpaigas oli õigusteadvus ja arusaamine seaduste järgimise kohustusest veel äärmiselt lünklik ja seinast seina, siis puutusid advokaadid kokku ka väga erinevate klientidega. Mäletan ühte vaidlust äriühingu omanike vahel, kus peamiseks vaidlusküsimuseks oli, kas ettevõtte raha on kasutatud sihipäraselt ja kas kellegi vastu on põhjust esitada nõudeid.

Selle analüüsimiseks palusin kliendil koos kõigi muude dokumentidega tuua ka raamatupidamise alusdokumendid. Klient tuligi paari päeva pärast uuesti suure kohvriga ja ma eeldasin, et see on dokumentidest pungil. Klient aga võttis kohvrist kaustiku, pani lauale ja ütles, et siin on kõik advokaadile tööks vajalik. Kui avaldasin imestust ja küsisin raamatupidamisdokumente, siis ta avas kaustiku ja selgitas: "Mis dokumendid, asi peab olema lihtne. Kaustiku esimese pooles on üles kirjutatud kõikidest tehingutest saadud tulu ja kui avad kaustiku tagant poolt, siis siin on kirjas kulutused. Kui ma küsisin, kes on ettevõtte raamatupidaja, siis ta ütles, et kõik andmed kaustikusse on kirjutatud tema naise poolt, kes juuksurina peab ka ettevõtte raamatupidamise kohta arvestust. Kui ma küsisin pangadokumente ülekannete kohta, siis ta tõstis oma suure kohvri lauale, avas selle ja lausus: "Minu kohver on minu pank ning minu pank on alati minuga kaasas." Kohver oli triiki sularaha täis. Selgitasin talle maksude deklareerimise ja maksmise kohustust. Ta ainult naeris ja avaldas imestust, et kes see rumal siis maksuametit kardab ja makse maksab. Pean tunnistama, et mõned aastad hiljem see ärimees oma ettevõtlusega kõrbes."

"Mäletan üht enda välismaa klienti, kelle kohaliku firma kohalik tegevdirektor oli hakanud trükkima enda isiklikku pangakonto numbrit firma poolt saadetud arvetele. Varsti hakkas omanik imestama, miks firma kontole ei tule raha, kuigi toodangut müüakse hästi. Tegin kriminaalavalduse ja käisin tihti politseid tagant lükkamas, et nad uuriksid asja. Lõpuks üks uurija, kelle käes asi oli, otsustas, et kuritegu ei ole toimunud, kuna kohalikul tegevdirektoril ei olnud vormistatud kirjalikku töölepingut. Kuna ta ei olnud õigesti vormistatud tööle, ei saanud ta ka petta oma tööandjat," meenutas Sorainen, kes tunneb rõõmu selle üle, et praegu on olukord teine nii politseis kui ka kohtudes.