Märt Rask: eetilisi väärtusi võetakse otsuste tegemisel Eestis arvesse

Intervjuus räägib Märt Rask lähemalt, millisel kohal on eetika meie kohtusüsteemis ja kohtunike töös.

Hr Rask, kui palju võetakse arvesse eetikat Eesti kohtutes otsuste tegemisel? Kui kohtuniku käest küsida, kui suur on otsustamise protsessis või mõttemudelis eetika osa, siis esimesena tuleks öelda, et kohtuniku otsustuse eetiliseks aluseks on sõltumatus. Kohtunik ei tee kunagi selliseid otsustusi, mis võiksid tema enda saatust mõjutada.

Kui võrrelda otsustamist näiteks iluuisutamise ?üriis ja kunstipreemiate andmisel või poliitikas, siis seal on kriteeriumid kas kunstiline küpsus, sotsiaalpoliitilised argumendid ja välistatud pole ka emotsioonid.

Kohtutes langetatavaid otsuseid ei saa nendega võrrelda, sest kohtuniku otsustusprotsessis sisuliselt emotsioon puudub.

Kas võib juhtuda, et otsuse tegemisest tuleb loobuda, kuna see läheb vastuollu otsustaja sisetundega? Muidugi, üldinimlikul pinnal on emotsioonid need, mis panevad inimese tegutsema - hirm, armastus, vihkamine -, sageli juhtub nii, et mida negatiivsem emotsioon, seda suurem on inimese tegutsemistahe. Emotsioon võib olla otsustusprotsessis tugevam argument kui näiteks see, et me ei saa teatud asja teostada näiteks rahapuuduse tõttu.

Kuid kohtunik peab kõik need otsustused, kus ta võib muutuda emotsionaalseks või mis võivad teda ennast puudutada, endast eemale lükkama.

Kohtunik on alati kolmas isik ja kõrvaltvaataja, mitte asjaosaline, kelle huvides otsustus tehakse. Loomulikult on ka kohtunikul kui inimesel emotsioonid olemas, kuid kui ta langetab õigusnormile vastava otsuse, ei teki tal ka mingit sisemist kriisi.

Kas erinevates valdkondades tehtavate otsuste puhul on seega kriteeriumid erinevad? Õigusliku otsustuse tegemine on pisut erinev poliitilisest otsustusest. Õiguslik otsustus on juba huvide seisukohalt hoopis teistsugune kui poliitiline otsustus, olgu viimane tehtud mis tahes tasemel - parlamendi, valitsuse või poliitiku enda tasemel.

Kui me räägime poliitilistest otsustustest, siis need tehakse ju selgel skaalal. See võib olla pisut küüniline, aga iga poliitik kaalub otsuse tegemisel, kas see toob või viib hääli.

Otsustust hindab valija, kes paljuski otsustab poliitiku saatuse. Selliste otsustuste puhul võib tõepoolest tekkida ka küsimus, kas tehtav otsus on alati otsustaja sisemise eetikaga kooskõlas.

Kohtuniku puhul seda aga tekkida ei saa, sest esiteks, kui kohtunik leiab, et tema tehtav otsus võib teda ennast mingil määral mõjutada, tuleb tal otsustusprotsessist loobuda. Teiseks, kohtunik kasutab otsustusmudelis kahte asja - kirjutatud õigusnorme ja tema enda sisemist veendumust kogutud tõendite pinnalt. Sellest tulenevalt välistab see mõttemudel sisemise konflikti.

Kas Eesti ühiskonnas üldiselt lähtutakse Teie arvates otsuste tegemisel eetikast? Kas võimalikke valikuid või tegevusi kaalutakse ka eetilisest aspektist? Seda on üheselt raske öelda. Ilmselt on paljud sotsiaalsed grupid üksteisest eristuvad oma vanuse, hariduse ja muude kriteeriumite põhjal ning nad näevad elunähtusi erinevalt, igaühel neist on oma moraal ja ellusuhtumine. Kui me aga lähtume kirja pandud eetikast, mis peaks olema õigussüsteemi sisse raiutud, siis ma arvan, et Eesti seaduskuulekus, kui seda nii kutsuda, ei ole halb.

Meil ei ole ühtegi ühiskondlik-poliitilist jõudu või huvigruppi, kes tõstaks häält ja kutsuks teisi üles meie õiguskorda eirama või rikkuma või õhutaks inimesi rahvuslikule vihale, korratustele.

Tõsi, kõik need ilmingud esinevad üksikisiku tasandil ja on erandid, mis reeglina saavad ühiskonna hukkamõistu osaliseks.

Eetikat mõjutavaks massnähtuseks pole õigusrikkumised kujunenud ja arvan, et mitte sellepärast, et meil oleksid väga tugevad õiguskaitse struktuurid. Minu arvates on ühiskonna üldine seaduskuulekus just see näitaja, mis iseloomustab terve ühiskonna eetilist tasandit.

Praeguses situatsioonis hindan Eesti üldist vaimset tervist, arusaamist elu väärtustest ja üldist eetilist tasapinda väga tugevaks. Pole mingit hirmu, et tekiks massiline röövlikultuuri viljelemine või tõsiseltvõetav põhiväärtuste vastu võitlemine.

Ka Vene ajal kippusid eestlased seadusesõna väga austama ja seda austatakse siiamaani. Tõenäoliselt pärineb see kaugemast minevikust. Me loeme küll pidevalt ajalehtedest, et järjekordselt rikuti seadust, aga ajakirjanduse kaudu antakse edasi ikka infot eranditest.

Ma ei leia argumente nende toetuseks, kes räägivad sügavast eetilisest kriisist. Usun, et sellisel puhul lihtsalt ei suudeta puude taga metsa näha.

Näiteks ei tea mina ühtegi meie õigusakti - ja õigusaktid on teatavasti hoovaks ühiskondlike suhete paikapanemisel -, mis oleks sügavas vastuolus mingisuguste eetiliste tõekspidamistega.

Kui keegi prooviks anda ebaeetilist õigusakti, siis ta ju hävitatakse avalikkuse kontrolli kaudu. Läbi skandaale otsiva ajakirjanduse tulevad tegelikult päevavalgele needsamad eetilis-moraalsed tõekspidamised.

Väidetakse, et ajakirjandus on ebaeetiline, kuid läbi selle sama ebaeetilise ajakirjanduse tulevad täiesti tõsiseltvõetavalt välja ühiskonna eetilised, fundamentaalsed normid ja nendest kinnipidamine.

Kas kirjutatud seadused on alati eetilised? Ebaeetiline õigusnorm, kui see peaks olema vastu võetud, oleks kindlasti vastuolus ka meie põhiseadusega, seega meie eetika vundamendiga.

Sätted, mis satuvad põhiseadusega vastuollu, vaadatakse põhiseadusliku järelevalve korras läbi ja vajadusel tühistatakse. See tähendab, et meie õigussüsteem ongi üles ehitatud väärtuskategoorilistele hinnangutele ja eetikale.

Kas oskate nimetada mõnda otsust, mis Teil endal on tulnud langetada, kuid mis oli eetiliselt väga raske? Ma tõesti ei oska sellist otsust nimetada, vähemalt kohtunikuametis ei ole mul sellist olukorda ette tulnud ja nagu eelnevalt rääkisin, see peabki olema selle ameti puhul välistatud.

Aga mis puudutab poliitilist otsustusprotsessi, siis ka selle puhul ei tule küll ühtki asja meelde, mis magada ei laseks.

Autor: Jaana Liigand