Eesti firmad ei hooli viivistest

Eesti on Euroopas erandlik riik, kus viiviseid küsib oma võlgnikelt vaid tühine osa ettevõtetest, kuid maksekultuuri parandamise seisukohast tuleks neid nõuda.

Intrum Justitia 2005. aasta sügisesest maksekäitumise uuringust selgub, et Eesti ettevõtjad on esikohal Euroopas sellega, et oma klientidelt viiviseid ei nõuta - mitte kunagi ei nõua oma partneritelt viiviseid tervelt 76 protsenti Eesti ettevõtetest. Lätis on selliseid firmasid üle poole vähem - 24% ja Leedus vaid 11%. Ka vanades Euroopa riikides on viivise sissenõudmine pigem tavapärane kui ebatavaline.

Soomes näiteks ei nõua viiviseid 10 protsenti ettevõtetest ja alati teevad seda pooled ettevõtjad. Võrdluseks: Eestis küsib viiviseid reeglina vaid kuus protsenti ettevõtetest. Kui kohtusse on võlgnike vastu Soomes valmis kohe pöörduma ligi pooled ettevõtjad ja Leedus neist kolmandik, siis Eestis ja Lätis vähem kui iga kümnes.

Välja arvatud Eestis, Leedus, Prantsusmaal ja Iirimaal, nõuab teistes Euroopa riikides vähemalt 25% ettevõtetest igal juhul oma klientidelt maksmisega viivitamise korral viiviseid.

Enamikus Euroopa riikides kehtib ELi direktiiv, mis sätestab viivise suuruseks 7% + Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäär 2,25%.

Lisaks viiviste nõudmisele uuriti ka seda, kuidas ja kui tihti ettevõtted nõuavad arvete maksmisega viivitavatelt klientidel lisaks viivisele ka muid täiendavaid kulutusi. Kas nõutakse lisaks sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist - näiteks tasu kirjalike või suuliste meeldetuletuste eest ehk kulusid, mis lisanduvad juhul, kui tasumata arvete sissenõudmisel kasutatakse kolmandaid osapooli. Ka siin tuli ilmsiks fakt, et Eesti on siingi halvas mõttes esikohal Euroopas, kuna meie ettevõtted ei küsi peaaegu kunagi oma klientidelt selliseid lisakulutusi. Ainult 3% ettevõtteid nõuab selliste kulutuste hüvitamist. Eestile järgnevad Ungari ja Tšehhi. Samas kui näiteks Saksamaal nõuab üle 55 protsendi ettevõtetest alati oma klientidelt vastavate kulutuste korvamist. Järgnevad Soome 48%, Holland ja Itaalia 45 protsendiga.

Kui ettevõtted ei nõuagi oma klientidelt ei viiviseid ega muid kaasnevaid kulutusi, siis sõltumata seadusandlusest ei tekigi ostjatel kunagi harjumust neid lisakulutusi tasuda. Aga sellisel juhul tekib üldse küsimus, et kui maksmisega viivitamisel ei kaasne ostja jaoks täiendavaid rahalisi kulutusi, siis miks peakski arved tasuma tähtaegselt. Hakates aga lisanduvaid kulutusi nõudma, tekib aja jooksul tava neid tasuda ja sellega paraneb ka kogu maksekultuur ja -keskkond.

Võlgnevustest ligi kaks kolmandikku ehk 66% tasutakse meil kuu aja jooksul. Ülemöödunud aasta kevadel oli see näitaja 61%. Kahe kuu jooksul on tasutud 91% võlgadest (2004. aastal oli see näitaja sarnane - 90%). Levinuimad põhjused, miks arveid õigeaegselt ei maksta, on ettevõtte finantsprobleemid või siis tahtlik maksmisega viivitamine, kus tegelikku põhjust nagu polekski. Seega oleks mõistlik hakata võlgade sissenõudmisega tegelema kohe pärast arve maksetähtaja möödumist.

Krediidiklientide puhul on viimastel aastatel vähenenud nende ettevõtete arv, kes teevad uue krediitmüügi puhul alati partneri kohta taustauuringu. Samas aga on suurenenud nende ettevõtjate osakaal, kes teevad seda üsna sageli. Krediitmüügi otsuse tegijaks on neljal viiendikul juhtudest ettevõtte tegevdirektor.

Eestis on küll makseperiood lühike - 7,5 päeva, kuid krediidikahju protsent on endiselt kõrge. Viimase uuringu andmetel jääb meil kõige enam arveid maksmata kogu Euroopa Liidus - 3,5% arvete puhul ei laeku raha mitte kunagi. Varasemate aastatega võrreldes on lootusetute võlgnevuste osakaal pisut langenud, kuid on vanade Euroopa liidu riikide taustal endiselt päris kõrge. Eesti, Tšehhi, Leedu, Läti, Portugal ja Hispaania on need Euroopa Liidu riigid, kus suurim hulk väljastatud arvetest jääb lõplikult tasumata.

Suurem osa krediidikahjudest saadakse pikaajalistelt ostjatelt või oma võtmeklientidelt, sest muututakse hooletuks. Arvatakse, et kui klient on seni korrektselt maksnud, siis küllap ta maksab ka edaspidi. Lootusetute võlgnevuste osakaal on kõige väiksem Soomes, Rootsis ja Suurbritannias.