Slavik eelistab kuningatiitlile varahoidja ametit

"Võõras on kuulda, kui sulle teie öeldakse. Veel hullem on, kui sind sööriks kutsutakse, nagu mulle hiljuti araablased ütlesid. Asi pole familiaarsuses. Saare peal öeldakse lihtsalt üksteisele sina," sõnab Leedo jutuajamise hakatuseks.

Vjatšeslav Leedol on täna tähistada oluline sündmus. Nimelt avab ta Sillamäe-Kotka liini.

Kuu aja pärast aga on oodata võitu konkursil, kus valitakse järgmiseks kümneks aastaks välja saarte ja mandri vahelise praamiühenduse pidaja ning ühes sellega ka igakuise dotatsiooniraha saaja.

Saaremaa kroonimata kuningaks kutsutud Leedo ehk lihtsalt Slavik eelistab selle tiitli kellelegi teisele loovutada. "Oleksin parema meelega varahoidja," pakub ta ise välja, lisades samas, et pole kunagi mõelnud, kui suurt või väikest äri ta ajab. "Ma ei viitsi oma firmadega ise pikalt tegelda. Kui ettevõttel on jalad maas, siis selleks on mul tublid direktorid, kes asja edasi viivad. Mul endal ei ole ühegi firma puhul pangas allkirjaõigust. Ka minu isiklikku kontot kasutab rohkem abikaasa."

Leedo ja tema firmade rikkus on aina kasvanud. Jutud, et mees kasutab oma isikliku jõukuse kasvatamiseks riigilt saadavat dotatsiooniraha, mis on mõeldud praamipiletite hinna hoidmiseks madalal tasemel, jätavad mehe viimasel ajal külmaks.

"Ma olen selle rolliga jõudnud ära harjuda. Esiotsa püüdsin küll tõestada, et mul pole saba ega sõrgu, aga hiljem lõin käega," selgitab Leedo oma suhtumist. "Kuhu see raha siis ikka minna saab. Kui riik maksab teenuse eest, siis pole see ju enam riigi raha. Ma kasutan seda raha, ostan selle eest kütust, sadamateenust, maksan inimestele palka ja laevade rendi eest," märgib Leedo.

"Ma võin panna käe südamele ja öelda, et Eestis pole ühtegi teist sellist firmat, mida oleks nii palju kontrollitud. Ning rendihindadele, millega Saaremaa Laevakompanii minu teistelt firmadelt laevu rendib, on andnud oma hinnangu nii rahvusvahelised eksperdid kui ka Eesti oma audiitorid. Aga eks need jutud jäävadki käima. Niikaua, kuni riik kellelegi raha annab. Vahet pole, kas jutt on bussifirmast, raudteest või praamiühendusest. Tegelikult pole ju sellega probleemi. Kui tehakse poliitiline otsus mitte maksta, siis läheb pilet lihtsalt kallimaks."

Dotatsiooniraha, millest jutt, pole samas sugugi väike. Viimase viie aasta jooksul on see kasvanud 55 miljonilt ligi 90 miljonile kroonile aastas. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist, kelle ülesannete hulka kuulub muu hulgas dotatsiooniraha sihipärase kasutamise kontrollimine, kinnitati, et neil pole Saaremaa Laevakompaniiga mingeid probleeme olnud. Riigikontroll aga pole Eesti Vabariigi algusaegadest peale veel kordagi kompaniile tähelepanu pööranud ning võimalikku revisjoni pole ka lähemate aastate plaanis.

Kui maksuamet mõned aastad tagasi Saaremaa Laevakompanii liistule võttis ja täiendavat maksu nõudes ettekirjutuse tegi, läks asi kohtusse. Vaidlus päädis 2004. aasta alguses Tallinna ringkonnakohtu otsusega, mis tähendas kompanii jaoks kukru kergitamist veidi enam kui miljoni krooni võrra.

"Oleks ebanormaalne, kui ühtegi eksimust poleks leitud," kommenteerib Leedo. "Aga samal ajal, kui käis vaidlus maksuametiga, toimetati ka minu enda suhtes personaalset maksurevisjoni. See kestis aasta ja seitse kuud ning selle lõppedes sain maksuameti peadirektori toonase asetäitja Kivistiku allkirjaga paberi, milles olid sõnad: teatame, et teie maksurevisjon on lõppenud ja täiendavaid summasid määratud ei ole."

Vjatšeslav Leedot on juba aastaid kahtlustatud selles, et ta Saaremaa Laevakompanii (SLK) poolt saadavate kümnete miljonite dotatsioonikroonidega kasvatab aina oma isiklikku jõukust. Ühtegi otsest kinnitust aga nendele kahtlustustele pole siiani leitud. On vaid mõned küsimärke tekitavad tehingud. Siinkohal vaid mõned näited neist.

1999. aastal asutas SLK tütarfirma Saare Finants aktsiakapitaliga 2 miljonit krooni. Samal aastal suurendas SLK Saare Finantsi aktsiakapitali veel 3 miljoni krooni võrra ning müüs siis oma senise tütarettevõtte 1 miljoni krooni eest Leedo investeerimisfirmale Holostovi Kinnisvarahaldus. Tehingu tulemusena tekkinud 4 miljoni kroonine kahju arvati maha SLK tulust.

2001. aastal võttis Saare Finants üle SLK õigused ja kohustused, mis olid seotud kolme parvlaeva (Regula, Ofelia ja Scania) ostmisega. Laevade soetusmaksumus oli 63 mln krooni, millest oli ülemineku hetkeks SLK tasunud umbes 30 miljonit. Aruande järgi tasus Saare Finants laevade eest 34 miljonit krooni ning võttis üle ka kapitalirendi võlgnevuse ligi 30 miljoni krooni ulatuses, SLK kandis samas põhivara müügiga 100 000 krooni kahju.

Alates 2001. aastast on SLK Saare Finantsile müüdud laevu rentinud keskmiselt 23 miljoni krooni eest aastas. Teisisõnu on laevade kolme aasta rent suurem kui nende soetusmaksumus, kusjuures laevameeskonnad on kõik SLK palgal. SLK kanda on ka laevade kütuse- ja remondikulud.

2002. aasta lõpus soetas Holostovi Kinnisvarahaldus parvlaeva St Ola, mis on antud rendile analoogselt Saare Finantsile kuuluvate parvlaevadega. SLK maksab laeva eest renti keskmiselt 9 miljonit krooni aastas, kusjuures laevapere palgaraha ning laevade kütuse- ja remondikulud on SLK kanda.

Hariduselt on Vjatšeslav Leedo diplomeeritud paberikeetja, nagu ta ise ütleb. Leningradi paberitööstuse ja tselluloosi instituudi lõpetanust sai Saaremaal aga hoopis Kuressaare ehitus- ja remondivalitsuse juht. Kui 80ndate lõpus, 90ndate alguses puhkes taas õitsele eraettevõtlus, kulusid õpingute ajal tekkinud sidemed marjaks ära. Kuidas muidu oleks suudetud vaesel ajal Venemaalt paberit hankida, et sellele Eesti jaoks ristsõnu ning Venemaa tarvis telefoniraamatuid trükkida. Eraäri toimetas Leedo ühistu ja hilisema aktsiaseltsi Saarek sildi all, kus tema kompanjoniks oli Toivo Alt.

Saareki kaubamärgiks oli tegelikult marjade kokkuost, millega mehed teenisid oma esimesed miljonid rublad. Vilkad naised tõid kokkuostu marju hinnaga 20 rubla kilogramm. Saarek maksis kohe raha välja ja pani marjad sügavkülma. Talvel, kui marjade hind oli tipus, müüdi need Soome, nüüd juba hinnaga 20 marka kilo.

Et Eestis oli Soome mark sel ajal äärmiselt hinnas, teeniti mitmekümnekordset kasumit. See lubas juba 90ndate alguses teha esimesed kinnisvaraostud. Nn Holostovi kinnistu Kuressaare kesklinnas, mis esimesena soetati, andis nime ka loodavale firmale.

1992. aastal tuli Leedo juurde Saaremaa mees Otto Tamm ning ütles, et Lätist on kolm kaubalaeva odavalt saada. Nii tekkiski Saaremaa Laevakompanii, kus Saarekile kuulus esialgu vaid 40 protsenti. Laevad vedasid kaupa nii Saaremaa ja Mandri-Eesti kui ka Soome ja Rootsi vahet, puidukoormad jõudsid ka Saksamaale.

Ja nii kuni 1994. aastani, mil Leedo sai kokku oma vana tuttava Peeter Paluga, kes sel ajal Tallinna Sadama eesotsas oli. Pooleldi käsukorras, nagu Leedo nüüd ise räägib, mindi praamiühenduse konkursile. Nii saigi Saaremaa Laevakompaniist praamiühenduse pidaja. Kaubalaevad müüdi maha ja riigilt saadi rendile reisilaevad.

Leedo jaoks sai otsustavaks aasta 1997. Laevakompanii oli selleks ajaks juba täienisti Saareki käes. Senised äripartnerid otsustasid lahku minna.

Toivo Alt sai endale kõik selle, mille Saarek oli soetanud mandril, Leedole jäi aga Saaremaa koos laevakompaniiga (muuseas, Alt ja Leedo ei mahu juba aastaid ühte ruumi ära). Sama aasta lõpus ostis Leedo Saarte Liinidelt jääkväärtusega ehk üliodavalt kaheksa parvlaeva, mida siiani oli renditud. Neist pooled on tänaseks vanarauaks müüdud. Enne rendilaevade ostu suutis aga Laevakompanii endale soetada juba ka kaks nii-öelda päris oma laeva. Hiljem on lisandunud veel mitu uut laeva.

Mõned aastad tagasi pakkus Leedo kõneainet eramuga, mida nimetati oma enam kui 1200 ruutmeetri tõttu koguni Eesti suurimaks ühepereelamuks. Jutt on Villa Smaragdist, mille ühes otsas tegutseb nüüd pansionaat. Teises tiivas elab aga Leedo ise, makstes oma firmale renti.

Vjatšeslav Leedo on kirglik jahimees, kalamees ja mesinik. Kõneainet on pakkunud tema külluslikud sünnipäevad, mida ta enda sõnul tähistab vaid siis, kui kukub nulliga lõppev number. 2002. aastal peetud 50. sünnipäevale oli kutsutud üle 300 külalise, keda Slavik ise teenindas, kokapõll ees.

Slaviku isa on Saaremaa vanim mees, 98aastane Afanassi, kelle abielu 80aastase Maimu-Mariega on kestnud nüüd juba 61 aastat. Leedo õde Svetlana töötab Lääne ringkonnaprokuratuuris Saaremaa prokurörina. Vjatšeslavi pojad Kristjan ja Martin on kaasatud isa äridesse. Tütar Katrin õpib aga Tallinnas kinnisvaraäri, et samuti isa loodud impeeriumis kaasa lüüa.

Leedo on ülimalt ettevõtlik ja energiline ärimees. Ja väga nõudlik, ilma milleta polegi võimalik kuhugi jõuda. Tema kui omaniku kontroll on tõhus, mis lubab tal ka ettevõtte tegevusse sekkuda. Samas arvestab ta alati asjalike ettepanekutega. Eks minu kui tegevjuhi ja tema kui omaniku vahel on ikka probleeme, kuid oleme suutnud need alati lahendada.

Olen temaga küll ainult põgusalt kokku puutunud, aga ta on äärmiselt mõnus suhtleja. See, kuidas ta oma praamidega ja nende rentimisega toimetab, näitab tema kui ärimehe osavust. Küsimus, kas kogu dotatsiooniraha läheb ikka õigesse auku, tuleks esitada pigem riigile. Kellelgi teisel pole siin midagi öelda. Samas see, et praegu käivale praamikonkursile jõudis vaid Leedo pakkumine, räägib ise enda eest.

Ega ma omal ajal majandusministrina Leedo vastu ei võidelnud. Seisin selle eest, et dotatsiooni maksmiseks kehtestada kindlad ja konkreetsed reeglid. Riigi raha kasutamise kontrollimine oli senise lepingu järgi hoomamatu ning on seda ilmselt siiani. Saaremaa Laevakompanii muudkui küsis raha juurde. Nüüd on Leedo ainus osaleja konkursil ning ilmselt sõltub kõik sellest, millised tingimused ta seab.