Valmis püsiühendus Eesti saarte ja mandri vahel

Jää on kaanetanud suurema osa Eesti veekogudest. Merel on jääpiir jõudnud suurematest saartest kaugemale. On aeg panna oma julgus proovile ning suunduda jääteedele - seniks, kuni jää veel kannab ja on ohutu autoga sinna peale minna.

Pea iga aasta rajatakse Eestis ametlikke ja mitteametlikke jääteid (viimased kvalifitseeruvad küll pigem autojälgedeks jää peal). Need teed ühendavad suuremaid saari mandriga, saari omavahel, aga ületavad ka lahesoppe ja jõgesid-järvesid.

Et käesoleval aastal langes vabariigi aastapäev meeldivalt nädalavahetuse kanti, olid pikad pühad garanteeritud. Nende päevade jooksul jõudis seltskond rändureid külastada rohkem Lääne-Eesti saari kui viimastel suvedel kokku. Põhirõhu panime siiski jääteede testimisele, seepärast me saartele endile seekord nii palju tähelepanu ei pööranud. Külastasime vaid teele jäänud kohti ja paari põnevamat paika ka eemal.

Nõva randa jõudes tundus olukord merel lootusetu - ainus jää oli randa kuhjunud vallides, meri aga kohises võimsalt ja lained lõid hooga randa. Tekkis küsimus, et kus need jääteed sel juhul on, kui jääd ennastki pole.

Ent Noarootsi kandis oli meri juba jääs ning esimene jäätee viiski Noarootsist üle lahe otse Haapsalu südamesse. Ametlike jääteede hulka kuuluv tee oli konarusteta ning kohati tundus jääteele pandud kiirusepiirang (kuni 25 km/h või 40-70 km/h) olevat küll põhjuseta. Ega neil piirangutel vist muud mõtet polegi, kui et hoida kogemusteta juhte lumevallidesse põrutamast ning samuti vältimaks ohtlike jäävõngete tekkimist.

Rohukülast Vormsile viiv tee oli korralik, ent jääpragusid, mida ületada tuli, esines juba tihedamalt. Kui kord saarele jõutud, tuli teha ka kohustuslik tiir mööda Vormsi prille ehk mööda kaardil prillide või number kaheksa kujuliselt paiknevaid teid. Saare teed olid palju kehvemas korras kui seniläbitud jääteed ning korduvalt võis tunda autot kraavide ja võsa poole libisemas.

Tööpäeva lõpus jääteele ronimine pole just parim mõte, sest kui tagasi mandril olime ning soovisime Rohukülast Hiiumaale suunduda, ootas jäätee alguses ees väga pikk autode järjekord. Ent püsivus viis meid sihile - loojangukiirtes kümmeldes suundusime lõpuks üle jää Hiiumaa poole.

Pikivahe hoidmisest ei tulnud midagi välja, kuna aeglasemalt liikuvad autod meist eespool tekitasid enda taha pika, mitmekümnest autost koosneva kolonni. Õnneks olid loojanguvaated sedavõrd ilusad, et keegi jääteel lollusi tegema ei hakanud. Mida ei saa öelda aga järgmise päeva kohta…

Hiiumaal möödus öö matkaonnis. Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) halduses olev Kalurikoja onn oli aga suisa küttepuudeta. Kohapeal onni haldavad inimesed kommentaarisid, et korraline hooldus toimub pühapäeval. Mõeldes asjaolule, et pühapäevani oli aega kolm päeva ning kaitsealalt ei tohi puid raiuda, on südamest kahju, et me ei ela Ameerikas. Seal oleks me võinud RMK tahtliku mõrvakatse eest kohtusse anda ja korraliku kompensatsiooni välja nõuda.

Loodetavasti aga on selle riigiasutuse laiskadel ametnikel vähemalt niipalju au, et nad viivad korraliku ja kvaliteetsete küttepuude koorma Kõpus asuvasse Pihla tallu, kust saime laenuks ööks vajalikud küttepuud.

Saime siiski onni soojaks ja tähistasime vabariigi aastapäeva kuuma tee ja rännunapsuga.

Jäätee Hiiumaalt Saaremaale algab Rannakülast, kus jääle minek ka korralikult viitadega varustatud. Saaremaa poolne ots on aga raskemini leitav - piki rannateid tuleb Leisist Orissaare poole liikuda, et see üles leida.

Teeolud kahe Eesti suurema saare vahelisel jääteel olid korralikud. Seepärast hakkas mõnigi juht igavuse peletamiseks lumepilvi tekitama ja efektseid külglibisemisi näitama.

Saaremaa ja Abruka vahel ametlikku jääteed pole. Ent Roomassaare sadamast algas jäljerida ning merel vurasid ka autod. Sel teel avaldus ametlike ja mitteametlike jääteede vahe - tee Abrukale oli konarlik ja stiihiliselt tekkinud. Raja ümbrus kubises autojälgedest, kes oli üritanud otseteed leida või jääl niisama vallatlenud.

Abruka külje all asuval Vahase saarel pole õieti teid ega elamuid - ometi viis ka sinna jäätee, küll vähem sõidetud. Tuleb arvestada, et Vahase saarele sõit võib madalama põhjaga autole valusalt lõppeda. Seetõttu vurasime ise vaid rannani.

Hommik Saaremaal võttis meid vastu lumetormiga ja tekkis hirm, et äkki jääteedele ei pääsegi. Pealegi polnud teada, kas Saaremaalt jääteed mööda mandrile pääsebki - ametlikku teed polnud avatud.

Hoolimata kohalike küsitlemisest ning mõningatest otsingutest rannajoonel jäi jäätee meil leidmata. Mornilt suundusime sadamasse ja praamile - tegu oli esimese suurema ebaõnnestumisega jääteede keti läbimisel.

Natuke leevendas meie meeleolu jäätee mandri ja Kessulaiu vahel. Mitteametliku tee kvaliteet tegi silmad ette mõnelegi ametlikule teele - sile jää, lahtilükatud tee ning korralik tähistus annavad seal meeldiva sõiduelamuse.

Jäätee Munalaiust Kihnule pidi eelinfo põhjal olema eriti kehv ning madalapõhjalistele masinatele mittesobiv. Paanikaks aga polnud põhjust. Konarlik ning tihti üle jääpragude ja rüsijää vallide suundunud tee ei lubanud suurt kiirust üles võtta. Samas käisid närvidele üksikud juhid, kelle kiirus oli alla 10 km/h - selliste sabas loksumine mõjub autole halveminigi kui suurema kiirusega üle jääpragude tuhisemine.

Kihnus ringi sõites kohtasime kümneid ja kümneid autosid - küllap olid paljud otsustanud kasutada võimalust saare kiireks külastuseks. Et aga Kihnu teed pole selliseks tihedaks liikluseks mõeldud, siis olid möödasõidud rasked ning arvukad jäljed kraavides tõendasid mõnegi juhi kogenematust.

Munalaiu sadamast viis jääle teinegi tee, nimelt mitteametlik rada Manilaiule. Lühikesel sõidul ei jõudnud meil veel õieti jäätee tunnetki tekkida, kui auto juba randus. Ühe tänava ja paarikümne majaga Manilaid on atraktiivne vaid korraks läbi sõitmiseks - kuid üllatuslikult leidsime saarekeselt suisa bussipeatuse.

Manilaiu tipul asuva majaka juurest viisid jäljed eemal paistvale Hanilaiule, ent kivide ja lahvanduste vahel laveeriv jäljerida ei äratanud erilist usaldust ega tekitanud meis soovi autodega jää peale minna. Ruhnu saarele jääteed pole. Küll olevat aastate eest sinnagi autoga pääsenud.

Meie eelmise nädalavahetuse jääretkel selgus, et mitteametlikud teed olid tihti paremas korras kui ametlikud, ent neile teedele suundumine võib osutuda riskantseks. Seetõttu tasub enne taolisele rajale minekut tõsiselt järele mõelda ning oma otsuses lõpuni kindel olla.

Peipsi järv tundus olevat kogu ulatuses üks suur jäätee. Jäljed suunduvad igasse ilmakaarde ning autosid nägi jääl kõikjal vuramas.

Paraku polnud ühtegi teed märgitud Piirissaare suunas ning kuna ilm hämardus, ei tahtnud me riskida saarele mittejõudmisega. Üle piiri Venemaale vuramine olnuks ebameeldiv väljavaade, mistõttu Piirissaarele jäi seekord minemata. Jääteede olemasolu ja kvaliteeti tasub enne autoga merereisile sõitmist kontrollida maanteeameti koduleheküljelt. Tõsi, sealt saab infot vaid ametlikult sõidukõlbulikeks tunnistatud jääteede kohta.