Majandusvabadus annab edu valemi

Eestis on viimasel ajal üsna kõrgete ametnike poolt väga soliidsetel kvoorumitel avaldatud kahtlust erinevate riike reastavate indeksite usaldusväärsuse suhtes. Eesti troonib juba mitu aastat majandusvabaduste skaala eesotsas. Ning just viimast kajastavate indeksite autoriteetsust on kritiseeritud. Nagu ka majandusvabaduste kui selliste olulisust majandusarengu seisukohalt. Nimetatud kriitika on heaks põhjenduseks käsitleda probleemi veidi põhjalikumalt.

Suhtumine majandusvabadustesse ja nende olulisusse on rohkem selline uskumise-mitteuskumise ehk maailmavaate küsimus. Seetõttu on sel teemal raske tänapäeva Eestis tõsist teaduslikku arutelu tekitada. Üks enamlevinumaid argumente majandusvabaduste ja valitsuse suuruse ületähtsustamise kohta on kõlanud järgmiselt: vabade riikide eesotsas on linnriigid Singapur ja Hongkong, mille majandusvabadus olevat petlik - kummaski riigis (eriti riigikapitalistlikus Singapuris) sekkuvat valitsus majandusse olulisel määral.

Nimetatud asjaolu(d) diskrediteerivat kogu edetabelit ning jätavad ka rambivalgust nautivast Eestist ja selle majandusmudelist ebaadekvaatse, et mitte öelda naeruväärse mulje. Oponendi allikate ebausaldusväärsusele viidates on ennegi püütud oma argumentide väärtust tõsta. Sestap on põhjust süüvida nimetatud indeksitesse põhjalikumalt. Võtsin lähema vaatluse alla neli väikest ja väga avatud riiki: Hongkong, Singapur, Eesti ja Iirimaa. Püüan neid käsitleda laiemas (põhiliselt) Euroopa kontekstis.

Majandusvabadusi maailmas mõõdavad globaalsel tasandil kaks asutust: Heritage'i Sihtasutus USAs ja Fraseri Instituut Kanadas. Mõlema andmetel on vabadused, konkurentsivõime ja kasv omavahel tihedalt seotud. Selle illustreerimiseks on piisavalt statistikat kättesaadaval ning nimetatud seose äratõestamine ei ole selle artikli eesmärk.

Majandusvabadused on seotud valitsuse suuruse ja sekkumise määraga majandusse. Heritage'i kasutatud kümnest kriteeriumide alagrupist (kokku 50 kriteeriumi) tegelevad valitsuse suuruse ja sekkumise määraga kaks. Fraseri 37 kriteeriumi hulgas mõõdab esimene blokk valitsuse kulusid, makse ja sekkumist ettevõtlusse; viimane blokk aga võtab vaatluse alla tööturu ja ettevõtete valitsusepoolse regulatsiooni.

Eelarveline koormus (Heri-tage) on vähim Hongkongis (1,8) ja suurim Iirimaal (2,3). Vahemärkus: Heritage'i parim hinne on 1 ja halvim 5. Ettevõtte tulumaksumäär on madal kõigis neljas riigis. Isiku tulumaks on aga teistest erinevalt väga kõrge Iirimaal (4 hindepalli). Enim kasvatas valitsuse kulusid viimase aruande järgi Eesti. Viimane fakt on ka üheks põhjuseks, miks Eesti viimase aruande kohaselt edetabelis langes. Riikide neliku eelarvekoormus jääb tervikuna siiski tunduvalt alla Euroopa Vahemeremaade ning näiteks Prantsusmaa ja Belgia tasemele.

Enim sekkub Euroopa valitsustest majandusse (Heritage) Rootsi ja Prantsusmaa. Sekkumise määr on madal Vahemereriikides ja vaatlusaluses neljas väikeriigis. Iirimaa, Eesti ja Hongkongi valitsused sekkuvad väga vähe, Singapuri valitsus suhteliselt palju (hinne 3,5). Viimane ületab, tõsi küll, isegi Rootsi ja Prantsusmaa ja on ilmselt riigikapitalismi süüdistuse põhiargumendiks.

Fraser reastab neli riiki valitsuse suuruse alusel (kulud, maksud, riigiettevõtted) järgnevalt: Hongkong (8,9), Singapur (8), Eesti (6,5) ja Iirimaa (5,9). Vahemärkus: Fraseri skaalal on 10 kõrgeim hinne (maksimaalne vabadus) ja 1 madalaim. Fraseri väitel asuvad Euroopa suurimad valitsused Rootsis ja Prantsusmaal, regioonide võrdluses Põhjalariikides ja Kontinentaal-Euroopas.

Kui võrrelda meie vaatlusalust nelja väikeriiki, siis võib alaindeksite alusel välja tuua järgmised momendid. Valitsuse kulud SKPst on väikseimad Hongkongis ja suurimad Eestis. Tulusiirded ja subsiidiumid on kahes linnriigis kaks korda väiksemad kui Iirimaal, Eesti asub vahepeal. Ühtlaselt ülimadal on kõigis neljas riigis valitsuse osa ettevõtluses: Hongkongi, Iirimaa ja Eesti hindepall on 10, Singapuril 8. Suurim erinevus tuleb välja linnriikide kõrgeima maksumäära (mõlemal hinne 10) võrdlemisel Iirimaa ja Eestiga (vastavalt 4,5 ja 5,5).

Ja lõpuks - tööturgude ning ettevõtlusalane regulatsioon (Fraser). Üldpilt on selline, et ettevõtete regulatsiooni määr on arenenud ja konkurentsivõimelistes riikides suhteliselt madal, madalaim Põhjalas ja Anglosaksi riikide hulgas. Pole juhus, et konkurentsivõimelisim riik Soome reguleerib ka ettevõtteid kõige vähem, vähem kui USA. Kõige rohkem sekkub Itaalia valitsus. Hongkongi ja Singapuri vastav näitaja on omakorda parem kui Soomel; Eesti ja Iirimaa reguleerivad ettevõtlust juba veidi enam.

Olukord tööturgude regulatsiooni osas on palju kirjum ja üldskaala pikem. Ühes skaala otsas on Hongkong 7,7 hindepalliga, teises otsas Saksamaa (2,8). Anglosaksi riigid reguleerivad tööturgusid vähe, Põhjala, Kontinentaal-Euroopa ja Vahemereriigid palju. Singapur, Iirimaa ja Eesti asuvad vahepeal.

Üldjärelduse võiks sõnastada järgmiselt. Edukate ja konkurentsivõimeliste riikide hulgas leiame nii suurte kui ka väikeste valitsustega riike. Edukad on nii Põhjala riikide suured kui ka Anglosaksi väikesed valitsused. Prantsusmaa ja Rootsi valitsused on ühed suuremad maailmas. Rootsi on Maailma Majandusfoorumi andmetel kolmas konkurentsivõimelisim riik maailmas, Prantsusmaa kolmekümnes. Šveitsi instituudi IMD andmetel on USA oma väga väikese valitsusega maailma konkurentsivõimelisim riik. Rootsi suure ja Singapuri väikse valitsuse sekkumise määr on kõrge, tulemus samal ajal hea.

Seega mõni riik on edukas tänu väikesele valitsusele ja vähesele regulatsioonile. Teiste riikide edu baseerub aga suhteliselt suurel, samas väga efektiivsel valitsusel. Jaapani valitsus pakub tööd vaid 9%-le hõivatuist, aga on samal ajal maailma efektiivsemaid. Kontinentaal-Euroopa ja Vahemere riikide suured ja bürokratiseerunud valitsused on ühtlasi peamised majanduskasvu pidurid.

Tänapäeva kaheldamatult ühe edukama riigi Iirimaa valitsust on kärbitud tempos, millele võiks kuuluda maailmarekord. 1980ndate alguses moodustasid Iirimaa valitsuse kulud 57% SKPst, 21. sajandi alguses vähem kui 30%. Singapuris on riigiettevõtete osakaal suur. Ent majandusvabadused ei koosne ühest tegurist. Riigi osaluse suurus majandustegevuses ja turumajandus ei ole omavahel vastuolus. Teatavasti on kommunistlikus Hiinas paradoksaalsel moel vaba turgi rohkem kui Jaapanis, kus seda pole sõna otseses mõttes kunagi olnudki. Enne võiks riigikapitalismi "süüdistuse" esitada Prantsusmaale.

Vaba võib olla nii väike kui ka suur riik. Suurt riiki võib juhtida tsentraalselt kui üht linna. Samal ajal võivad ühe linnriigi erinevad osad olla oma otsustes vägagi vabad. Majandusvabadus ei ole sõnakõlks. Seda ei saa küll otse tekiks peale võtta või paksult leiva peale määrida. Ent kaheldamatult on see enim harrastatavaid eduvalemeid tänapäeva maailmas.