Ignalina ei lahenda meie elektrimuret

Elektritootmine on Eesti kõige mastaapsem tööstustegevus, kuskil mujal pole nii suurt tehnoloogiat kasutusel. Ja kuigi enamik teab, et meie elekter tuleb põlevkivist, on arutlusteema polariseeritud. Ühel pool on rohelised, kes vihkavad põlevkivi, teisel pool Eesti Energia ja põlevkivi ülejäänud fan club.

Momendil on Eestis tootmisvõimsust enam kui 2500 MW, aga vajadus kõige külmemal talvepäeval ei ületa 1600 MW. Meie elektritarbimine tõuseb 2-3% aastas. Nii et momendil oleme hästi varustatud. Probleem on selles, et peame hiljemalt 2016. aastal vanad tolmpõletuskatlad kas sulgema või paigaldama neile väävlieemaldusseadmed. Viimane on majanduslikult mõttetu.

2016. aasta perspektiivis on meil tootmisvõimsust kokku umbes 1000 MW ehk puudu jääb umbes 800 MW (vt tabel). See 800 MW ongi põhjuseks meie peaministri kõrvaltvaataja jaoks stiihilistele Leedu-reisidele. Probleem on ainult selles, et Ignalina tuumajõujaam ei taga meie elektrivarustust. Põhjusi on kaks: üks regulatiivne, teine majanduslik. Elektriturul kehtib meil turvalisuse tagamiseks seadus, mida kutsutakse N-1 ja mis seisneb selles, et meil peab igal hetkel olema reservis tootmisvõimsus, mis on võrdne suurima tootmises oleva võimsusega.

Reservvõimsus peab olema käivitatav kaheksa tunni jooksul: kui avarii korral kõige suurem elektrit tootev üksus seiskub, saab seda kaheksa tunni jooksul asendada. Vahepealne aeg on Daugava hüdroelektrijaamade katta. Järelikult, kui plaan on katta 800 MW võimsust Ignalinast, peab Eesti Energia varuma reserviks tootmisvõimsust 800 MW. See ei ole aga realistlik.

Teine probleem on tootmiskulud. Tuumajõujaama on äärmiselt kallis ehitada, aga kütus on siiani odav. Seetõttu on tuumajõuelektri tarbimine efektiivne, kui seda saab toota stabiilselt aastaringselt. Meil on aga aastaringne baaskoormus 400 MW, mida saab katta juba uute põlevkivi keevkihtkateldega, mis oma kapitali-küttekulu struktuurilt on sobilikud baaskoormuse ja mitte tippkoormuse katteallikaks.

Optimaalne energiatootmine toimub olukorras, kus aastaringne pidev baaskoormus on toodetud odava kütuse, aga suhteliselt kõrgete ehituskuludega elektrijaamades, ja lühiajalised tippkoormused on kaetud tootmisvõimsustega, kus kütus on kallis, aga elektrijaama ehituse ja koos sellega ka kapitali kulu madal. Sellest on näha, et Eesti vajab märksa mitmekülgsemat süsteemi kui osa ühest tuumajõublokist.

Võib ka küsida, kas Eesti riik üldse peaks elektri genereerimisega tegelema. Selge on, et Narva jaamad peaksid jääma riigi kätte, aga kas ka uus energia?

Ehk peaks riik keskenduma võrgu väljaehitamisele, et luua ühendus Soome ja Euroopaga. Riigi roll võib ju ka piirduda reguleerimise ja põhivõrgu haldamisega. Lisaks võiks riik vastutada tagavaravõimsuse eest.

Selle programmi läbiviimiseks tuleb aga elektriturg avada.