Euro toob eelarve puudujäägi

Euro tulekust või mittetulekust räägitakse päris tihti, aga rohkem kui aja küsimusest. Eurole üleminek on vaieldamatu aksioom. Oli minugi jaoks - kuni käisin poolteist aastat tagasi rahandusseminaril Saksamaal. Selgus, et eurole üleminek ei pruugi olla kõige ratsionaalsem käitumisviis, eriti väikese riigi jaoks nagu Eesti.

Eurole ülemineku loosungid meenutavad üha enam NLKP kongresside hüüdlauseid. Vaidlus käib vaid selle üle, millal me eurole üle läheme, mitte selle üle, mida see meile kaasa toob. Ometi on euro üks installeerijaid Bernard Lieter ammu oma loomingust lahti ütelnud ja tegeleb asendusraha probleemidega. Mitmed Euroopa suurriigid (Saksamaa, Itaalia) on alustanud vaidlust euroraha otstarbekuse üle.

Meie aga tormleme pea ees mikromajandusliku ja ehk isegi lühiajalise makromajandusliku kasumi järele. Kui me seda liikumist sügavamalt analüüsiksime, siis võime äkki avastada, et pikemaajaliselt annab niisugune tung vastupidise tulemi. Ta võib luua aluse masendavateks tagasilöökideks meie alles ülesehitatavas sotsiaalsüsteemis.

Probleem tekib vähem kui kümne aasta pärast, nagu ütles hiljuti otse välja endine Euroopa Komisjoni siseturu volinik Frits Bolkenstein. Vananev Euroopa elab tuleviku arvel. Eelarvedefitsiidi suurendamine pole talle mingi probleem. Nagu näitas eelmine aasta, ei too see suurriikide puhul kaasa isegi sanktsioone.

Fantaseerime, heites pilgu mitte eriti kaugesse tulevikku. Oletame, et me oleme Euroopa rahasüsteemi ühtses vereringes. Sel juhul peame olema ka solidaarsed meie sõprade kasvavate eelarvedefitsiitidega. Kandes koos nendega seda koormat, muutuvad naeruväärseks meie majanduspoliitika ponnistused ettevõtete tulumaksuvabastuse ja jõudsalt vähendatava üksikisiku tulumaksu suunas. Võib juhtuda, et koos läheme allavett niikuinii.