EL ei kinnita Eestile euro kurssi 15,64

Eesti on otsustanud eurole ülemineku aasta võrra edasi lükata. Ametlikult on selle põhjuseks ELi nõudmistest suurem inflatsioon, kuid selles peitub vaid osa tõde. Eestis - nagu ka teistes uutes liikmesriikides - on üks probleem, mis ei allu vanade liikmesriikide arusaamale inflatsioonist. Nimelt on inflatsioon Harjumaal ja eriti Tallinnas suurem kui teistes Eesti piirkondades. Piisab, kui vaadata juuksuritöökodade hindu. Tallinnas saab mees oma juuksed lõigatud umbes 200, nt Rakveres aga 50 krooniga. Sama kehtib teenindussektori kohta üldse.

Vanades ELi maades sellist asja ei juhtu. Soomes erinevad hinnad Helsingi ja Sodankylä vahel minimaalselt. Üks põhjus on Soome palgatase, mille vahed eri piirkondades on pisikesed. See tuleb traditsioonilisest tööturupoliitikast ehk nn konsensusest. Sama käib enamiku vanade ELi riikide kohta. Seevastu Tallinna, Riia, Varssavi või Praha hinnad on tublisti kõrgemad kui mujal riigis.

Ostujõu erinevusi võrreldakse ostjõu pariteedi alusel. Lääneriikide majandustes kasutatakse ostujõu pariteeti üldiselt riikide omavaheliseks võrdluseks. Rahvusvaheliselt võrreldakse MacDonaldsi hamburgeri hinda eri maades ja tehakse selle alusel järeldusi riikide ostujõu kohta.

Kuid see ei luba võrrelda riigisiseseid ostujõu erinevusi. Uued ELi liikmesriigid on toonud selle probleemi ka ELi, see on majandusteadlastele uus nähtus. Seega ei suuda EL panna krooni kurssi õigesti paika. Teoreetiliselt peaks Eesti inimesed väljaspool Harjumaad ja Tallinna saama parema vahetuskursi oma kroonidele, aga see pole võimalik.

Kõikjal räägitakse Eesti suurest majanduskasvust. Samas tuleb tähele panna, et kui me võrdleme Eesti SKP kasvu inflatsiooniga riigis, siis need on olnud viimase kümne aasta jooksul samas suurusjärgus. Ehk kiire hinnatõus sööb majanduse kiire kasvu suuremalt jaolt ära.

Teine probleem on Eesti krooni sidumine euroga kindla kursiga. Eurotsoonist jäävad väljapoole ka Rootsi ja Taani kroonid. Kuid nende kursid on kõikunud palju rohkem kui Eesti kroon. Mõlemad riigid on ka osaliselt oma valuutadega spekuleerinud, konkurentsivõime nõrgenedes on raha väärtus langenud. Eriti on ELi kannatuse proovile pannud just Rootsi kroon.

Samas on inflatsioon olnud neis riikides hästi kontrolli all. Eestis on aga aastatepikkune inflatsioon pannud krooni tugeva surve alla. Viimase kümne aasta jooksul on Eesti kroon nõrgenenud USA dollari suhtes ligi 30%. Tegelikkuses tähendab see seda, et Eesti kroon on täna euro suhtes ülehinnatud ehk liiga kallis. Ja see toob euro kasutuselevõtul mitmeid probleeme.

Suurim on probleem Tallinnas. Kui inflatsioon jätkub samal tasemel, siis on huvitav vaadata, millal turismivoorid hakkavad kokku kuivama. Sellises olukorras on ainus ravim kulude langus, mis tavaliselt tähendab ka palkade langust. See aga pole Tallinnas mõeldav, sest turiste teenindavas piirkonnas on juba praegu kõva tööjõupuudus.

Üks suur - ehkki mitte ainus - põhjus Tallinna muudest piirkondadest kõrgema inflatsiooni taga ongi just turistide poolt üles aetud nõudlus. Tallinnas on ainuke võimalus inflatsiooni piirata nõudlust vähendada. See pole muidugi soovitatav, aga kui hinnad piisavalt kerkivad, siis juhtub see paratamatult.

See kõik paneb Eesti eurole üleminekul probleemi ette. Kui EL näeb, et krooni väärtus on pikaajalise kõrge inflatsiooni tõttu nõrgenenud, siis ei ole EL nõus minema eurole üle praeguse 15,6-kroonise vahetuskursi juures. Sama asja on ennegi ette tulnud teiste maade eurole üleminekul.

Valitsused on ses küsimuses suu kinni hoidnud ja püüdnud hoida tegeliku vahetuskursi alused rahva eest salajas. Sama juhtus Soomes. Tõsi küll, Soomet ei sundinud mitte EL, vaid puhtalt oma lollus. Aastatepikkune halb majanduspoliitika lõi 1990ndate algul välja esiteks devalvatsioonina ja seejärel lasti marga väärtusel vabalt kujuneda. Mark kaotas oma väärtusest mõne kuuga üle 40%.

Poolas tehti seevastu nii, et zlott seoti dollariga ja samal ajal tehti plaan valuuta devalveerimiseks. Põhimõtteliselt nägi see välja nii, et kui inflatsioon ületas teatud taseme, siis valuuta devalveeriti automaatselt. Sel viisil saadi kindel olla, et raha väärtus vastab selle rahvusvahelisele turuväärtusele. Poolas, mille üleminek eurole pole ka mittel pilvitu, leidiski aset mitmeid devalvatsioone.

Eesti puhul on võimalik, et enne eurole üleminekut pannakse kroon vabalt ujuma, et ta turul oma väärtuse leiaks. Teine võimalus on, et EL määrab vahetuskursi läbirääkimiste käigus. See võib omakorda viia selleni, et Eesti maksab ühe euro eest 30 või isegi 60 krooni praeguse 15,6 krooni asemel. Sel oleks suur mõju kogu ühiskonnale. On tõenäoline, et just need asjaolud on olnud tegelikult Eesti valitsuse otsuse taga lükata eurole üleminek edasi. Sama kindel on seegi, et rahvas sellest midagi ei kuule. Valitsusel on põhjust hoida tegelik vahetuskurss salajas, et ei tekiks paanikat.

Kumb on parem, kas siduda kroon eurost lahti ja lasta ujuma või pidada ELiga läbirääkimisi krooni tegeliku väärtuse määramiseks? Ükskõik kumba tehakse, olukord saab olema Eesti rahvale ja majandusele raske. See tervendab majandust ja parandab ettevõtete konkurentsivõimet ja kasumlikkust, aga nõrgemad kannatavad. Ja sellele grupile peab valitsus ühel või teisel viisil nende kannatused kompenseerima.