Mööda redelit taeva poole

Varahommikul ärgates hakkan tasahilju kahetsema, et kraana otsa mineku nii kergekäeliselt enda peale võtsin. Kogu hommiku kuni objektile jõudmiseni on kõhus veider kõdi.

Fahle maja asemel tahab taksojuht mind vägisi Tornimäe kaksiktornide juurde viia. Tegelikult oli võimalus ka sealse kraanaga tutvust teha, aga hea, et Fahle peale jäi - Tornimäe kraana on märksa kõrgem.

Eredas hommikupäikeses taeva poole kõrguvat Liebherri tornkraanat piideldes ei lähe enesetunne paremaks, kuid lohutab teadmine, et kraana on maja külge kinnitatud. Teisisõnu - ta vähemasti ei kõigu. Olles fotograafiga kiivrid pähe saanud ja kraanajuht Zinaida Gusakova ära tervitanud, katsub too kohe mu varrukat - et kas tuulejaki all ikka kampsun ka on. Üleval on tuuline.

Teejuhtideks saavad meile kraanat omava firma EMET TMV tegevjuht Andres Verro ja kraanaosakonna juhataja Oleg Ermolajev.

Järgneb toiming, mis tagantjärele tundub kõige raskem kogu eksperimendi juures. Peame ronima treppidest Fahle maja viimasele, 14. korrusele. Hommikul kell kaheksa ei ole ma niisuguse pingutusega harjunud ja üles jõudes ei taha ma midagi teada eesootavast kraanat mööda turnimisest. Kuid kõrgematel korrustel avanevad vaated on suurepärased, leevendades veidi ronimise vaeva. Päike helgib katustel ja Ülemiste järve pinnal. Muuhulgas satume nägema, kuidas Zinaida orava kergusega ronib katusest kõrgemale jäävat kraanatorni pidi juhikabiini. Üles tuli tema liftiga.

Katusel küsib Oleg meilt viimast korda, kas on ikka soov kraana kabiini minna. Ja tõepoolest - seal üleval olles hirm justkui kaob. Muidugi me tahame kabiini minna! Tahaksime isegi siis, kui esialgne kõhedus alles kõhus oleks.

Nüüd on vaja vaid leida korrus ja ava, kustkaudu kraana peale saab. Vaatepilt kuigi meeliülendav ei ole - kraanatorni tuleb sõna otseses mõttes pugeda. Lapsest saati ei ole ma niimoodi pugenud, aga ega pääsu ole. Viskan jala hoogsalt üle raudtoru, vinnan teise järele, teen püüdliku painutuse kitsukesest avast läbi ja kraanas ma olen.

Esimesed meetrid saab ronida nii, et iga 2,5 meetri järel läheb redel üle platvormiks. Nii et pole viga. Ronimisega ametis olles ei mõtle tegelikult sellele, et maapind on 60 meetri kaugusel. Tegelikult ei mõtle siis millelegi muule kui sellele, et jalad saaks ilusti redelipulkadele asetatud ja kätega kindlalt kinni haaratud. Viimased meetrid mööduvad aga mööda püstloodis redelit tibusammudega üles liikudes, kusjuures vaheplatvorme enam ei ole. Redeli lõpuks on jaks päris otsas.

Alla kukkuda on sellisest tornist üsna võimatu, kui selleks just meeleheitlikke pingutusi ei tee. Siiski on tornkraana kõrgema ohu allikas ja niisama naljalt sinna kedagi ei lasta.

Lootus, et kabiini viib trepp või vähemalt väike uks, on küll asjatu. Sinna jõudmiseks tuleb ennast kahest kitsast luugist läbi vinnata. Kõik neli jäset on pidevas kasutuses ja igaüks neist teeb, mis suudab. Puhkides jõuan kabiini, kus mind võtavad vastu fotograaf ning naeratav ja ülimalt abivalmis Zinaida. Imekombel mahumegi kolmekesi ära. Riided on suurest pingutusest niisked.

Zinaida ehk Zina, kes on kraanasid tüürinud juba paar aastakümmet, on sõbralikkus ise. Seda enam, et külalisi tal tööpostil ei käi. Harva, kui keegi sinna üles satub. Ehkki veidi kummaline tunne on viibida linna kohal väikeses kabiinis, mille otsasein ja tükike põrandatki klaasist, on seal tore. Ehitusplats nagu peo peal. Lahke inimesena lubab Zina meil mõlemal ka "rooli" istuda ja kraanajuhtimist proovida. Rooli kraanal tegelikult ei ole, on nupud ja käigukangid kahel pool tooli. Nendega saab pöörata kabiini sobivas suunas ja liigutada trossi kraana noole küljes lähemale ja kaugemale. Muidugi ka tööd alustada ja lõpetada. Kui kraanakabiin teeb kergelt mürisedes omale tiiru peale, on esmalt veidi kõhe, kuid sellega harjub ära.

Kraana juhtimine iseenesest kuigi keeruline pole. "Kas autoga sõidad?" küsib Zina minu esmalt segaduses pilku märgates. Kuid sellegipoolest on tegemist äärmiselt raske ja ka ohtliku tööga. Alates sellest, et tuleb päev otsa viibida taeva all kitsas kabiinis, kus suvel on palav ja talvel külm (kliimaseadet paljudel kraanadel ei ole) ning lõpetades sellega, et vale liigutus võib kaasa tuua suure pahanduse. "Vigu tuleb ikka ette, nagu igaühel. Aga meie vead on õnneks kohe märgata," räägib Zina naerdes kraanajuhtide vastutusrikkast tööst. Sellest, mida parajasti teha vaja, kuuleb Zina raadiosaatja kaudu. Ning kõik vajalikud näidud on tal ekraanil näha.

ASis EMET TMV, kus Zina töötab, on suur osa kraanajuhte naised. Ehkki pea iga mehe unistus on tornkraana otsas ära käia, ei ole kuigi paljud neist seda ametit valinud.

Kuna kabiini saamine võtab omajagu aega ja energiat, käib Zina päeva jooksul väljas ainult lõunasöögi ajal. Toitu pakutakse all soojakus. Töö ühel objektil kestab Zina sõnul umbes 6-7 kuud, vahel ka aasta või rohkem. Objekte kraanajuhid ise valida ei saa, kui on minek, siis on minek. Kraana tipust paistab hästi, kuidas kõikjal üle linna sirutuvad kraanatornid majade vahelt taeva poole.

Kahe aasta pärast läheb Zina pensionile.

Ülevalt alla tulek olla raskem kui alt üles minek. Mul on vastupidi - tee on tuttav ja pinge sees hoopis väiksem. Meeldib ka teadmine, et liigun maale lähemale, mitte sellest kaugemale. Maapinnale jõudmiseks saame seekord kasutada tööliste lifti, mis vaikselt logistades mööda majaseina alla laskub. Ja liftilt maha astudes ei olegi põlved nõrgad. Lihtsalt mõnus on olla.