Pätsu moodi kinnisvaraarendus

1919. käivitatud maareformi teises etapis (alates 1929. aastast) rajati peamiselt riigi rahadega ja odava pikaajalise laenuga riigi tagavaramaadele üle saja uudismaa-asunduse ehk uudisasunduse. Viimased asusid peamiselt soode keskel. Enim tuntud uudisasundused on vast Pikavere, Lepplaane, Pillapalu, Peressaare ja Võiduküla.

Maareform kandis endas Pätsu ajal juba väga olulisel määral just poliitilis-propagandistlikke eesmärke. Riiklikku asuniketalude loomise poliitikat saatis riigi abi vorm - pakuti pikaajalisi laene hoonete ehitamiseks ja inventari soetamiseks.

Asunikust sai näiliselt peremees, justkui võrdväärne teiste põlisperemeeste kõrval, kuid tema vara ei kuulunud kaugeltki mitte talle, vaid pangale. Just nagu tänapäevalgi.

Suuremates uudisasundustes hoonestas talusid riik ning haris igal krundil umbes 3 ha maad, et asujal oleks kindlustatud peavari ja leib. Tagasimaksed riigile algasid enamasti kolmandast aastast. Väiksemates asundustes jäi töö asuniku kanda pikaajalise madala intressiga laenu toel. Laenu saamiseks nõuti aga hoonete rajamisel projekti olemasolu. Kuna asunik ise hoone kavandamisega enamasti toime ei tulnud, hakkasid taluhooneid projekteerima professionaalsed arhitektid.

Uudismaa-asunduste hoonete kavandamisega tegeleti 1929. aastast alates Põllutööministeeriumi juurde loodud Asunduskomisjonis (a-st 1935 Asundusamet). Kohustuslikuks hoonetüübiks riigi vahenditega rajamisel kinnitati koosehitus (ühe katuse all nii elu- kui ka loomapidamiseks vajalikud ruumid). Eelkõige lähtus see ehitusviis materiaalsetest kaalutlustest ehkki plussiks toodi ka talitustööde hõlbustamist. Hoonete kavandamisel arvestati eelkõige asunike majanduslike võimaluste ja eelmistest projektidest leitud vigadega.

Huvitav on jälgida, kuidas hoonemahtusid kord suurendatakse, siis järgmises asunduses drastiliselt vähendatakse, ülejärgmises aga taas suurendatakse. Asunikele jäi ka võimalus ehitada tüüplahendusest erineva kavandi alusel, kuid selle koostamine tuli siis asunikul endal tasuda, samuti pidi hoone püstitamine toimuma asuniku ettevõtmisel laenu abiga.

Hoonetüübi otsingud kestsid 1934. aastani, mil muutunud sisepoliitilistes oludes otsustati jääda peamiselt 5 erineva tüübi juurde, mille puhul kohandati väikesi variatsioone, et hoonetele anda siiski minimaalne eriilmelisus. Riigi poolt püstitatud hooned olid ehitatud kõik tulekindlast materjalist - tsementkividest nopsa-süsteemis (kolmekordne sein õõnesvahedega). Sama projekti järgi võis asunik püstitada ka omal jõul palkhoone. Need hoonetüübid töötas välja esimene Eestis arhitektihariduse saanud naisarhitekt Erika Nõva.

1934. aastast intensiivistus asundustegevus - massiliselt rajati uusi ja jätkati töid vanades asundustes. Mida aeg edasi, seda suurema osakaalu moodustasid Asundusameti poolt püstitatud hooned, kuna ühe korraga kogu asunduse rajamine võttis vähem aega ja võimaldas kohapeal odavamalt ümber töödelda metsamaterjali ning valmistada ehituseks vajaminevaid tsementkiviplokke ja ka katusekive. Ehitustegevus toimus siis ka õppinud meistrite käe all.

Tänu kompaktsete uusasunduste rajamisele muutus eesti küla ilme silmnähtavalt. Seni peamiselt palk- ja maa(või pae)kivist majade kõrvale ilmusid valgeks võõbatud tsementkiviseintega hooned, mille sindli- või laastukatused (vähesemal määral ka tsementkivikatused) said soovituslikult punaseks värvitud.

Üheks meile oma asukoha poolest tuntumaks uusasunduseks sai Piibe maantee äärde Järva- ja Harjumaa piirile rajatud 54 taluga Pillapalu, kus töödega tehti algust 1935. aastal. Algselt teostasid seal töid Tallinnast kohale toodud nn kraavihalli mentaliteediga töötud, kelle elukombed ja tööharjumused tolleaegse ajakirjanduse silmis tihtilugu soovida jätsid, kuna aga Tallinnas oli tööta ka palju korralikke noormehi, anti neile võimalus töötada Asundusameti korraldusel vabatahtlikus noorte meeste töölaagris.

Nende tööjõuga ehitati teid, kaevati kraave, võeti maha metsa ja juuriti kände, hiljem tegutseti ka ehitustöödel. Kolme aasta jooksul töötas Pillapalus kuni 100 noormeest, kellest 6 jäid laagri lõppedes sinna asunikeks.

Virumaa idaosas asusid suured riigi tagavaramaad ja asustustihedus oli äärmiselt madal. 1933. aasta sügisel otsustati Peressaare, Eesti suurima uudismaa-asunduse, üldpindalaga 1700 ha, rajamine.

Peressaare uudismaa piires varem ühendusteed puudusid ja hobusega sai liikuda ainult talvel. Seetõttu tuli rajada teid pikkusega 17,5 km. Tegelikeks asundustöödeks läks alles 1935. aastal. Vangide tööga kuivendati maa ja rajati ühendusteed.

Esmakordselt rajati ühekorraga nii suurele maa-alale, suhteliselt kaugele teistest asustatud punktidest, terviklik asundus, mis pidi uutele asukatele pakkuma igapäevaseks eluks töötavat infrastruktuuri. Kui siiani oli mõeldud vaid koolile, poele ja käsitöökohtadele, siis seekord mõisteti, et vaja on ehitada ka palvela ja rajada surnuaed.

Nagu ka teistes asundustes värviti tsementkivihoonete viilulaudised rootsipunaseks, välisseinad värviti Peressaares kas roosakaks või tuhakarva, mõned neist valgendati ka lubjaga. Hoonete siseseinad krohviti ja värviti lubjavärviga. Ette nähti ette ka võimalus pööningukorrusele tubade ehitamiseks. Eeskojast viis teisele korrusele selleks otstarbeks laudadest treppredel. Enamikus majades pööningutubadeni aga ei jõutud. Samuti jäi väheks aega, et täita asunikega sõlmitud rendilepingu lisa, milles igal krundivaldajal lasus kohustus istutada taluaeda vähemalt 10 viljapuud, piirata õue- ja aiamaa taraga (elava või kunstlikuga), istutada piiriks oleva avaliku tee äärde ilupuud ja -põõsad. Tänapäeval võib tühjaks jäänud uudisasunduste talude juures vaid harva kohata mõnda õunapuud või jälge kuusehekist.

Asundusameti juures välja töötatud tüüpprojektid tõid nii ehitustehnoloogia kui ka ruumijaotuse osas eesti taluarhitektuuri küllaltki palju positiivseid uuendusi.

Suhteliselt lühikese ajaga juurutati eestlaste ehituspraktikasse tulekindlad materjalid, millega muudeti drastiliselt eesti küla ilmet. Tumeda, madala räästaga, väikeste akendega palkmaja asemele toodi poolvägisi lubjavärvidega heledaks värvitud tsementkivist suhteliselt suurte akendega kõrgete eluruumidega taluhoone, mille pööning oli kasutusele võetud elukorrusena, ja mitte üksnes inimeste tarbeks, vaid 4 ruuduga aknakeste read hakkasid valgustama pööningule rajatud kanalaid.

Väga suured muutused kaasnesid ka siseviimistluse vallas. Siseseinu hakati krohvima ning lubjavärvidega katma, mis omakorda aitasid juurutada uusi, aja nõudeile vastavaid hügieeninõudeid.

Pööningukorruse tubades sai valdavaks (nii palju, kui neid tube üldse välja ehitada jõuti) seina katmine pabertapeetidega. Aknad ja uksed kuulusid esialgu vaid kruntimisele, 1930. lõpul hakati juba veidi kosunud majapidamistes neid (samuti lagesid) heleda värviga katma.

Suurem osa uudismaa-asunike hooneid valmis poolikult ning paljud neist, mis üldse nii kaua vastu pidasid, ehitatigi lõpuni alles pärast II maailmasõda. Tänaseks päevaks on suurem osa sooasundustest tühjaks jäänud. Neist annavad sageli tunnistust vaid tsementkiviplokkidest varemed üle pea kõrguvate nõgeste keskel.

Kenaks erandiks on aga Pillapalu ja Pikavere, mis tänu oma heale asukohale, viimane vaid 28 km kaugusel Tallinnast, taas jõudu koguvad. Siiani ootavad Peressaarlased lahendust maaküsimusele, mis lubaks neil lapsepõlvekodudesse tagasi pöörduda.

Mustamäe ja Õismäe asundus on aga Tallinnaga nii kokku kasvanud, et suurte raskustega võib seal leida 1930ndatest pärinevaid hooneid või nende osi.

Autor: Elo Lutsepp