Eetiline äri või äriline eetika?

Olen päri nendega, kes ütlevad, et ärieetikat kui sellist ei ole eraldi olemas. On universaalsed eetilised põhimõtted, mis kehtivad kõigis inimestevahelistes suhetes. Eestis kiputakse eetikast rääkides ärimehi jutumärkidesse panema ja teistest tihedamini kiruma ehk seetõttu, et üldine arusaam turumajandusest, ärist ning ettevõtlusest on pea sama vana kui Eesti Vabariik. On lausa koomiline lugeda ja kuulata inimesi, kes kiruvad "raha võimu" (seda tihti alusetult vaimule vastandades) ning samal ajal esitavad neile, kel on raha, palju kõrgemaid (eetilisi) nõudmisi kui neile, kellele oma hääl valimistel usaldatakse.

Äri on eesmärgipärane, majanduslikku kasu taotlev tegevus. Eetika ehk moraalifilosoofia aga arutleb, kuidas teha valikuid õige ja vale, hea ja halva vahel. Ärieetilised konfliktid, nagu ka muud väärtushinnangulised konfliktid, tulenevad sellest, et inimestel, organisatsioonidel, kultuuridel on erinevad arusaamad nii heast ja halvast kui ka kasulikkusest.

Just kasulikkus on see, mille puhul kipub tekkima ärieetiline konflikt. Keskmine tarbija arvab kindlasti, et see on kauba pakkuja probleem või pigem ülesanne - olla eetiline. Samas unustatakse ära, et surve tuleb just tarbijatelt, kes tahavad võimalikult palju ja odavalt tarbida, märkamata ja endale aru andmata, et see tuleb millegi (tihti kellegi) arvelt.

Ärieetika populaarsus tänapäeval üha kasvab, sest järjest suurem on ka firmade vajadus kujundada ja säilitada endast positiivne arvamus nii tarbijate kui ka konkurentide silmis, samuti kogu ühiskonnas, kuna sellest sõltub nende edu. Kindlasti peitub ärieetika vastu tuntava huvi suurenemise põhjus ka äritegevuse muutumises kiiremaks ja rahvusvahelisemaks.

Nii füüsilised kui ka moraalsed piirid muutuvad, tihti ka kaovad nüüdismaailmas kiiresti. Käitumine ühiskonnas ja kogukonnas on õpitav/omandatav ning võib seetõttu muutuda vaid paari põlvkonna jooksul.

Tänaste supertarbijaühiskondade nõudmised ja väärtushinnangud erinevad oluliselt Teise maailmasõja eelsetest ja isegi internetieelsetest. Oluline pole ainult omandada uusi teadmisi ja ametialaseid oskusi, vaid ka õppida käituma eetiliselt.

Tekib muidugi küsimus, kust või kellelt õppida? Hea allikas on õpikud ning internetiinfo eetikast ja ettevõtete vastutustundlikust käitumisest. Endale teadvustamata õpime aga palju rohkem oma liigikaaslastelt, seetõttu on ülioluline roll liidritel. Poliitilised liidrid valitakse ja (tipp)ametnikud palgatakse ning nende suhtes kehtivad eetilised ootused on ühiskonnas rohkem fikseeritud ja juurdunud (kohati ka seaduses kirjas). Ettevõtjate hulgas kujunevad arvamusliidriteks aga need, kes selle rolli võtavad. Kõige jõukam ei ole automaatselt eeskõneleja, paljud hoopis väldivad tähelepanu ning võimalust arvamusavaldaja rolli sattuda. Need, kes selle rolli aga võtavad, peavad olema "puhta põllega".

Millal saabub paradiis? Ehk millal hakkavad kõik ettevõtjad eetiliselt käituma? Lihtne vastus on: "Siis, kui äri ajamine eetiliselt on kasulikum kui ebaeetiliselt." Selles on just keskkonna kujundajatel - poliitikutel, ametnikel, arvamusliidritel - täita roll, mida täna ehk liiga vähe endale teadvustatakse. Eesti majandussüsteemide kiituseks tuleb öelda, et võrdsete võimaluste poliitika on aidanud ebaeetilist ja korruptiivset käitumist oluliselt pärssida.

Ärieetika propageerimine ei ole lihtne ülesanne, kuid sellele vaatamata on Eestis igal ajal leidunud ettevõtjaid, kes oma sisemisest eetikast lähtudes on äritegevusse integreerinud näiteks kohaliku eluolu edendamise, töötajate rahulolu maksimeerimise või heategevuse ja keskkonnaprobleemide lahendamise.

Võin täie veendumusega öelda, et eetiline ja vastutustundlik käitumine ei eelda lisakulutusi. Pigem tähendab see ettevõtte tegevuse analüüsimist ja pikemaajalist planeerimist. Maailmapraktika näitab, et vastutustundlikud ettevõtted on ka konkurentsivõimelisemad. Põhjuseks ikka oma ettevõtte tegevuse tundmine, analüüsimine ja planeerimine: riskianalüüs, keskkonna tundmine, põhimõttekindlus.

Maineküsimus on oluline nii tänastele kui ka tulevastele ettevõtjatele ja ühiskonnale laiemalt, sest kui ettevõtja maine ühiskonnas on halb, tuleb ka juurde vähem uusi ettevõtjaid. Eestkõnelejaks ja eeskujuks sobib see, kes võib oma kogemust teistele jagada, ilma et midagi varjama peaks. Usun, et neid inimesi on piisavalt, kes on valmis tunnistama, et see, mis oli kasulik äris 90ndate alguses, on täna taunitav või majanduslikult kahjulik.

Kiired arengud, mis meil dekaad tagasi aset leidsid, toimuvad nüüd paljudes teistes riikides, kus on ärihuve nii Eesti ettevõtteil kui ka tarbijail. Kas odavuse saavutamine Aasia tööjõu arvelt on eetiline? Läti politseinikule altkäemaksu andmine vähemeetiline kui Eesti politseinikule? Vastus sõltub sellest, kui suure taustsüsteemi me valime. Avarat vaadet tuleb samuti õppida nägema.

Ettevõtjatega ärieetikast kõneledes on tavaliselt kolmas-neljas lause, mida kuulen: "Mis ärieetikast me räägime? Vaadake parem, mida poliitikud teevad!" Ehk siis taas tuleb nentida, et majandustegevus ei sünni suletud tingimustes, käitumist mõjutab kogu keskkond. Ka poliitiliste liidrite käitumine on see, millest õpime. Kui endal kindlad põhimõtted heast ja halvast puuduvad, on lihtne üldise vooluga kaasa minna. Ja kui see vool mülkasse suubub, on põhjust jälle teisi süüdistada. Valijatena on meil kõigil kasulik ja ka kohustus olla pikema mälu ning sirgema silmavaatega.