Alampalk on ajast ja arust

Ametiühingute Keskliit ei suuda enda eksistentsi täna oma liikmetele põhjendada. Küllap on tööandjatel väga raske nende 35% alampalga kasvu nõudmisele vastu tulla, kuna järsu tõusu taga olevad põhjendused on sama halvad, nagu eelmistelgi aastatel. EAKLi esimehe Harri Taliga demagoogiline kolumn 6.09 Äripäevas näitas seda ilmekalt.

Alampalk on küünilise ja populistliku poliitika või bürokraadi seisukohast ideaalne poliitika tegemise vahend. Alampalga tõstmise kaitsjad lubavad valijatele, et palgad tõusevad. Iga tavaline inimene hääletab kahe käega sellise poliitika poolt, kuna igasuguste negatiivsete kaasmõjudeta alampalga tõus kõlab fantastilise ideena.

Alampalga tõstmisele teeb vastuvaidlemise raskeks asjaolu, et alampalga olemasolule üleüldse on väga raske positiivse laenguga põhjendusi leida. Alampalga mõttetus majandus- või sotsiaalpoliitiilise instrumendina on üks väheseid asju, kus ka majandusteadlased üksteisega enam-vähem ühel meelel on. See peegeldub majandusteoreetilises arusaamas, et teatud tasakaalu-taset ületades hakkab alampalk vähendama tööjõu nõudlust ja suurendama pakkumist, teisisõnu jäävad need inimesed, kelle tööd või panust tööandja hindab madalamalt (st ei ole suuteline seda teenust või toodet vajaliku hinnaga edasi müüma) kui alampalk - tööta. See tõdemus kätkeb endas algtaseme arusaama toodete ja teenuste hindadest ja hinnadünaamika mõjust toote/teenuse nõudlusele või pakkumisele. Inimese poolt tehtav töö on toode või teenus, nagu iga teinegi. Ja seni, kuni aktsepteerime sobivaima majanduskorraldusena kapitalismi, tuleb seda ökonoomikat ka arvesse võtta.

Alampalga tõusu eest seisvad ametiühingubürokraadid ja poliitikud sõnastavad kõrge alampalga ravimina vaesuse vastu. Ometigi toetab statistika teistsugust arusaama - ka enamus vaesematest inimestest teenib tööl käies suuremat palka kui seda on alampalk - probleem seisneb selles perioodis, kui tööd ei ole! Kindlasti oleme kõik ühel meelel, et töötus on nii majanduskorralduse kui ka laiemalt kogu ühiskonna seisukohalt olulisem probleem, kui madal palk - ometigi surub Taliga nii riigile kui tööandjatele peale poliitikat, mis töötust ohustab ennemini suurendada, kui vähendada. Parimal juhul võiks öelda, et kõrge alampalk kaitseb natuke alla keskmise palga teenijaid tänaste töötute eest, kelle taassisenemine tööjõuturule muutub paindumatu tööjõuregulatsiooni (mille oluline komponent on alampalk) tõttu aina ebatõenäolisemaks ja kes ei kujuta endast seetõttu konkurentsi senistele madalamatel palgatasemetel töötavatele inimestele. Realistlikult puudutab alampalk eelkõige (veel) kvalifitseerimata tööjõudu, kelle hulka käivad noored ja pikaajaliselt töötud.

Alampalk iseenesest pole ohtlik. Kui alampalk oleks 1 kroon tunnis, siis see tööjõuturgu ei vääristaks. Kui aga alampalk hakkab ületama seda piiri, millist tulu töötaja ise oma tööga luua suudab, siis lähevad asjad karmiks. Meie valik pole mitte selles, kas väheste oskustega töötajad saavad elamisväärset palka või mitte, vaid selles, kas neil on üldse tööd. Ei ole moraalne takistada inimestel teha neile jõu- ja võimetekohast tööd ettevõtjale jõukohase palgaga.

Siia sobib hästi haridusminister Repsi näide. Õpetajate alampalkasid tõsteti möödunud aastal 25%, samas kui reaalselt anti raha juurde ca 4%. Selle tulemuseni ei tõusnud muidugi kõikide õpetajate palgad ja palku tõesti ainult ülemiste kastide (kogenud, kvalifitseeritud, heade õpetajate) arvelt või kui koolil üldse raha polnud, siis tuligi seda reeglit rikkuda - alternatiiviks oleks õpetaja lahti lasta, teistel õpetajatel palka vähendada või teha midagi muud drastilist. Alampalga drastilise tõstmise mõjust ettevõtjale erineb see vaid nii palju, et ettevõtja ei saa oma parteist ministri kaudu valitsusest raha juurde pumbata, kui tulusid piisavalt pole. Jääb üle vaid inimesi koondada või paremal juhul lükata uute töökohtade tekitamine edasi. Ja koondamisest ei päästa sel juhul ka liikmelisus ametiühingus. Täna tõstab töötajate palka tööandjate vaheline konkurents töötajate pärast ja nii peabki jääma. Alampalk on ajast ja arust.

Minu käesoleva mõttekäigu lükkab Taliga justkui ennetavalt ümber näidates, et vaatamata alampalga kahekordistumisele viie aasta jooksul töötavate inimeste arv Eestis hoopis suurenes. Tõesem oleks aga väita, et vaatamata alampalga tõusule tööhõive kasvas. Aga selle oleme võlgu veel üsna paindlikule tööjõuturule ja iseäranis muidugi välisinvesteeringute ja laenuraha abil paisuvale majandusele. Alampalk on olnud õnneks nii madal, et pole hakanud tööhõivekasvu veel sisse lõikama. Kõige halvem valik oleks aga lasta end praegustest pealtnäha headest aegadest majanduses uinutada. Tööjõuhinda kunstlikult tõstes saame maitsta tunduvalt kibedamaid vilju siis, kui majanduses peaks halvemini minema ja inimeste võimalus tööd leida või pelgalt säilitada sõltub sellest, kui paindlik meie tööjõuregulatsioon ja tööhõivepoliitika tervikuna on.

Siinsele kriitikale vaatamata ei ole ma sugugi seda meelt (nagu paljud parempoolsed kümmekond aastat tagasi), et nõrgad ja saamatud ametiühingud ongi Eesti Nokia. Ametiühingutel on 21. sajandi Eestis kindlasti oma koht ja roll. Teeksingi omalt poolt mõned ettepanekud, millega oleks neil mõistlikum tegeleda.

Tööjõuhinna vabasse kujunemisse sekkuv alampalk eirab tõdemust, et tööjõud on kaup nagu iga teinegi ja alampalk on sellisel juhul selle kunstlik hinna fikseerimine. Tööjõuturg on turg, kus on tagatud ülikõrge konkurents, mistõttu puudub vajadus kompenseerida turu võimetust ise õiglast hinda määrata. Riik võib sekkuda nendes valdkondades, mida me oma arenguetapil spetsiifiliselt tähtsustame ja kus turg täna ei toimi. Mõned aastad tagasi oli selliseks valdkonnaks tervishoiutöötajad, kelle palgakasv viimasel kahel aastal on tänu "eritähelepanule" palgaleppe sõlmimisel olnud Eesti kõrgeimaid. Täna vajavad sarnaselt meie tähelepanu õpetajad ning julgeolekutöötajad. Kuid sektoripõhised alampalgad ja erikaasused on midagi muud, kui üleriigiline alampalk, mida sõlmitakse sihtrühma nimel, kellele see pigem haiget teeb, kui kasu toob.

Kokkuvõtlikult - alampalk ei vähenda vaesust, vaid ähvardab läbi kasvava töötuse seda suurendada; kõige valusamalt lööb kõrge alampalk neid töökohti, mis nõuavad vähest kvalifikatsiooni ja mis on sobivad pikaajalistele töötutele ning noortele; kunstlikult tõusev tööjõuhinna fikseeritud põrand avaldab sama kunstlikku survet ka kõrgematele palgatasemetele, vähendades ettevõtete konkurentsivõimet ja soovi töökohti juurde luua.

Alampalk on poliitika, mis on suunatud töö tasule, mitte tööhõivele. Alampalga tõusuga ei kaasne tõusu tootlikkuses ja loodava lisaväärtuses, mis peaks olema igasuguse palgatõusu aluseks ning soovimatu tagajärjena kaasneb vähenemine tööhõives. Miks ei võiks siis samamoodi otsustada, et toiduainete, riiete ning eluasemekulud peaksid olema madalamad, sätestades neile sunniga madalamad hinnad? Kas poleks mõnus? Ametiühingud on töötajate kaitse seisukohast vajalikud, sest tööhõiveturg on siiski turg, kus ostja domineerib - ja kuigi tööturg on turg nagu iga teinegi, siis lihast ja luust inimest oma murede ja hädadega ei ole siiski lõpuni võimalik taandada abstraktseks kaubaks. Aga ametiühingud vajavad värsket verd ja värskeid ideid, sest nende tänane tegevus töötab töövõtjate huvidele vastu.