Loomad Nigula rabas kaitstud

Rabas võib kohata arvukalt loomi. Metsik elukeskkond ja inimtühjad äärealad on ideaalseks elupaigaks arvukatele liikidele, kelle seas nii tavalised kui ka haruldasemad ulukid. Nigula kandis loomade nägemiseks tuleb vaid silmad lahti hoida ja vaikselt liikuda.

Metsloomad pendeldavad sealkandis üle piiri edasi-tagasi, kasutades oma aastasadadega väljakujunenud marsruute või põgenedes inimeste ja röövloomade eest. Just seal on endale kodu leidnud arvukad metsloomad ja kiskjad, kellele on mujal elamine inimeste poolt ebamugavaks muudetud.

Puutumatu loodus ning rikas loomariik olid põhjuseks, miks juba 1950ndatel alustati Nigulasse looduskaitseala rajamisega. Edasiste aastakümnete jooksul ehitati lisaks nii matkarada kui ka vaatetornid, viimastel aastatel on külastajatele erinevaid liikumisvõimalusi veelgi juurde loodud.

Nigula järve äärest algav, üle raba laugaste juurde viiv rada jõuab otsaga kunagistele rannaluidetele ehk kriivadele, mis nüüdseks on jäänud rannikust kümnete kilomeetrite kaugusele. Kriivadelt viib tee ringiga taas järvekaldale, teele jäävatest vaatetornidest avanevad maalilised vaated nii rabale kui ka metsadele kauguses.

Legendid pajatavad rabas elavatest sookollidest, kes mülkasse sattunud looma või inimese kiiresti enda riiki kisuvad. Sookolle pole seal küll nähtud, ent rabamaastikul liikudes tuleb olla ettevaatlik - tihtipeale osutub petlikult kõva pinnas hoopis pehmeks ja mudaseks sügavikuks.

Nigula raba servas asuv pisike matkaonn on pigem suveoludeks mõeldud. Arvukatest seina- ja põrandapragudest tuhiseb külm tuul läbi, ent tänu avarale tuleasemele võiks seal tahtmise korral pakasegagi ööbida. Tuleb vaid arvestada, et hommikuks on viimanegi soojus majast kadunud ja kasulikeks osutuvad soojad magamiskotid.

Hommikuvalges ärgates ning aknast välja kiigates on ümbrus üdini valge. Öökülm on härmatanud maa ja puud-põõsad, muutes looduse talviselt kargeks. Aknast välja kiigates torkavad esimese asjana silma sinna üleöö valgele maale tekkinud värsked jalajäljed.

Jalgade müdin ja võsas ragistamine äratas rändureid öösel korduvalt. Rikkama fantaasiaga või parema kuulmisega rännusellid olevat suisa pehmeid käpapatsusid ja uudishimulikku nuuskimist ukse alt kuulnud. Tegu pole siiski müütiliste sookollidega, kes endale ohvreid valimas käinud, vaid palju argisemate elukatega - põtrade, kitsede, metssigade, rebaste, huntide jt kohalike asukatega.

Pole välistatud, et matkaonnist kargesse hommikusse astudes mõni loom veel silmapiirilgi paistab. Ulukid käituvad inimesi nähes rahulikult, teades, et kaitsealal ei tohi neid niikuinii puutuda.

Talvel pole üldse ime, kui Nigula kandist ka Eestis kaitse all oleva lendorava jälgi leiab. Haruldast looma ennast vaevalt kohtab, ent looma jäljed ja maad katvale valgele härmatisele jäetud erekollased hunnikukesed reedavad tolle öise tegevuse.

Lisaks metsloomadele elutsevad Nigula raba servaaladel ka maatõugu veised, kellele on seal loodud karjamaad. Koduloomad ja metsloomad on seal leidnud omavahel tasakaalu ning ei sega üksteise toimetusi. Sedasi pole ime, kui onni katusel asuvalt vaateplatvormilt näeb korraga mõlemaid.

Päikesetõusu tasub jälgida läheduses asuvast Ruunasoo vaatetornist. Hiljuti valminud matkarada ning vaatetorn ei asu matkaonnist kaugel. Ere päikesevalgus peegeldub tagasi härmatiselt ja öösel puudele ning laugastele tekkinud jääkirmelt, vahetult tõusu ajal kohale jõudes tundub, et päike kerkib suisa rabalaukast taevavõlvile.

Ruunasoo nime olevat tinginud raba peal kaduma läinud koduloomad, kellele saanud saatuslikuks arvukad laukad. Küllap taolised juhtumid ainult süvendasid legende sookollidest. Siiski ei maksa iseseisvalt raba peale seiklema minna, kuitahes tugev ka laukaid kattev jää ei tunduks - muidu võivad legendid lisa saada.

Nigula raba ja Ruunasoo naabrusesse jääb veel mitmeid teisigi looduskaitsealasid, kus saab kaunist rabamaastikku vaadelda. Seal on matkaradasid vähem ning ööbimispaikadeks tuleb valmistada pigem improviseeritud katusealused. Ent mida metsikumalt ringi liikuda ning mida sügavamale ürglooduse rüppe tungida, seda rohkem näeb sealkandis ka metsloomi liikumas.