Viisaga töötaja, kelle unistus?

See, et meie tööturu arendamiseks käiakse välja erinevaid valikuid, on hea ja vajalik. Ühed tegeleksid lihtsate ja kvantitatiivsete muudatustega - töötajad mujalt sisse, minister määrab, mis raha eest. Teised, sh sotsiaaldemokraadid, leiavad, et tegeleda tuleb peamiselt kvalitatiivsete muudatustega - töötajate palgakindlus, töökeskkond, töötajate täiend-ümberõpe.

Esimeste hulka kuulub ka tööandjate soovitud ja majandus-kommunikatsiooniministeeriumis positiivset vastukaja leidnud võõrtööjõu piirarvu tõstmine.

Et otsustada selle üle, kas 1300 lühiajalist (6 kuuks) sisserändajat aitab tööjõuprobleemid lahendada, peame teadma, millist tööd tahame selle abil jätkata. Kas see on selline, mille puhul saame öelda, et jah, riskid on küll suured, kuid teisiti ei saa?

Kui sissetoodav tööjõud on teadlased, insenerid, IT-töötajad, eksperdid, kes aitavad käivitada majandusarengu, ei tohiks meil selle vastu midagi olla. Nende lühiajalist sisserännet võiks lubada suuremalgi hulgal, kui täna lubatud, ja selles tuleb ettevõtjaid toetada. Tegelikult soovitakse sisse tuua pigem tavaliste oskustega töötajaid. Ja kaugeltki kõik ettevõtjad ei soovi maksta neile majandusharu keskmist.

Ministeeriumi variant - tulgu, kes tahes, peaasi, et talle makstaks palgaks tema majandusharu keskmist - ei tööta juba seetõttu, et vaadates meie järelevalve olukorda, võib inimene meil mitu korda kuus kuud siin töötada, enne kui selgub, et talle ei maksta keskmisele lähedastki palka. Kui sedagi, sest kui seni pole suudetud sedagi tagada, et igale meie töötajale vähemalt riigi alampalka makstaks. Miks peaks sisserändajate palka suudetama paremini kontrollida? Teisi sõnu, sisserände suurendamise varjus hakataks sisse tooma ajutisi töötajaid, kes teevad ära töö palgaga, millega nad on rahul ja kogu moos. See lükkab edasi nende tööde kadumist, mis ei suuda inimväärset palka tagada ja vähendab kindlasti ka meie endi väikese konkurentsiga töötajate võimalusi saada tööd. Meil on näiteks 7000 puudega inimest, kes on valmis ja võimelised pärast teatud kulutusi (nõustamine, koolitus, töökoha kohandamine, abi transpordil) lihtsamaid töid tegema. Ka on küsitav, kuidas suudetakse tagada kuue kuu lõppedes sissetulnute lahkumine.

Mida siis teha? Mõõdupuuks, millist võõrtöötajat vajame, ei saa olla palk, mille maksmist ei suudeta tagada ega kontrollida. Vaid ikka see, mida see töötaja siin tegema hakkab. Kui meil ei jätku tislereid, õmblejaid, keevitajaid jne, siis me ei pea nii palju treima, õmblema, keevitama. Arukam on sisserännet pumpavad harud siit välja kolida ning teha tarka ja kõrge hinnaga tööd vähemate töötajatega. Selleks vajame kindlasti toimivat süsteemi töötajate elupõliseks täiend- ja ümberõppeks. Analoogset Iiri või Soomega. Masendav, et haridusministeerium pole suutnud aruteluks välja pakkuda algseidki põhimõtteid.

Et meie töötegija Eestisse naaseks, tuleb luua töötajaile palgakindlus kõigis tegevusharudes. Et ehitajail, päästjail, lasteaednikel oleks üle riigi kehtiv palgamäär, mida igal aastal tõstetaks. Üleriigiliselt tuleks kehtestada ka oskus- ja kõrgharidusega töötaja palk. Siis ei jäta noor oskustöötaja Eestit maha. Tänased head palgad tulevad üldjuhul ropu ületööga, inimesed niimoodi enam ei jaksa. Õpetajate, arstide, ehitajatega, kes on meilt ära läinud, tuleb rääkida, mida saaks teha, et nad naaseks. Töökeskkond on inimestel järjest olulisem, selle edendamiseks tuleb luua tööõnnetuskindlustus.

Mõistagi on meil alati tarvis teha töid, mis ei maksa palju. Motivatsiooni selleks annab alampalga oluline tõus ja selle vabastamine tulumaksust. Samuti palgatoetused, mida me kasutame häbiväärselt vähe. Senise suhtumisega - kui ei meeldi, astu minema - on raske töötajat leida. Pidevalt on vaja midagi nuputada, et töötajat leida ja hoida. Enamik ettevõtjaid nii ka teevad. Enamik tööandjaid ei looda võõrtööjõule.

Autor: Kadi Pärnits