Kalli külast pärit 16aastasel Leiu Lepikul kulub taskuraha pidudele, söögile, väljaskäimisele ja riietele.
Leiu käib Audru keskkooli 10. klassis ja veedab suurema osa vabast ajast Pärnus. Taskuraha saab Leiu isa käest, enamjaolt 50-75 krooni nädalas. Kindlat kuusummat määratud ei ole.
Koolist saab neiu tasuta sõidupileti, kuid linna kuupileti eest käib ta kord kuus välja ka 60 krooni. Kuigi neiul on olemas pangakaart, eelistab ta taskuraha saada sularahas, mitte ülekandega. Põhjuseks harjumus ja võimalus küsida ka paar lisakrooni.
Raha kulub Leiul pidudele, söögile, väljaskäimisele ja riietele. Väljas käib ta üsna tihti, kinos, söömas või pisišopingutel. Hind on neiu jaoks üpris oluline, kalli hinna eest ta mõttetuid asju ei osta. Leiu kaalub hoolikalt, kas ost tasub ära või mitte.
Šoppamas käib Leiu kord kuus. Kui on riideid vaja, läheb ta ema ja isaga, pisemaid asju ostab ta üksinda või sõbrannadega.
Pangakaart tehti tütarlapsele 12. eluaastal, põhjusel, et ema ja isa saaksid Leiule iga kuu raha kontole kanda. Nüüd on see tava kadunud. Kaarti kannab neiu sellest hoolimata igal pool kaasas, puudujäägi korral on lihtne sinna ülekannet teha ja teinekord ka kaardiga maksta. Kaarti kasutab ta siiski harva.
Suvel käis Leiu tööl restoranis Lahke Madjar. Tööle mineku põhjuseks oli soov ise raha koguda. Tunnihind oli 20 krooni. Kooli kõrvalt Leiu tööl käia ei taha.
Elukindlustust tal ei ole. "Pole osanud mõeldagi selle peale veel," lausub neiu. Leiu hindab ennast rohkem kulutaja tüübiks, kuid kui vaja, saab neiu ka raha kogumisega hakkama.
Autor: Teele Üprus
Seotud lood
Ettevõtte müügihinna kujunemine on keerukas protsess, kus müüja teeb elus sageli ainukordse tehingu ja emotsionaalne faktor võib olla üsna suur. Paraku seda komponenti hinnastamise juures kasutada ei saa, tõdesid PwC Estonia tehingute nõustamise juhtivkonsultandid Allar Karu ja Sass Karemäe.