Aleksei Hõbemägi - kogu elu sündmuste keerises

Veel üks oluline põhjus käidud eluteest rahulduse tundmiseks peitub selles, et Aleksei Hõbemäel on kolm Eesti avalikkuses ning ärielus tuntud ja austatud poega - Priit, Andri ja Toomas.

Kui teenekat mehhaanikainseneri, sõjajärgsetel aastatel Leningradi tehnoloogiainstituudi kiitusega lõpetanud ja samas ka tehnikakandidaadi kraadi kaitsnud Eesti masinatööstuse grand old man'i eelmise aasta 18. detsembril tema tähtpäeva puhul õnnitleti, kõlasid seal ka sõnad: "Meil pole just palju isasid, kelle poegadest koguni kaks on koha leidnud Eesti tippjuhtide leksikonis."

Kõneleja pidas silmas Andri ja Priit Hõbemäge, kellest esimene on Eesti Ehituse finantsdirektor, teine nädalalehe Eesti Ekspress peatoimetaja. Toomas Hõbemägi toimetab Äripäeva ingliskeelset uudistekanalit BBN.

"Jah, võin oma poegade üle uhkust tunda," tõdeb isa. Ja loomulikult võib Aleksei Hõbemägi uhkust tunda ka oma hindamatu panuse üle kodumaa masinatööstuse arendamisse.

Valitud elukutse ei tulnud tema puhul juhuslikult, nagu oleme harjunud sageli elulugudest lugema. Aleksei Hõbemäe puhul oli valik tööstuse ja tehnika eriala kasuks pärast Tartu Tööstuskeskkooli astumist 1940. aastal, mil esimene Eesti Vabariik elas oma viimaseid päevi, teadlik ja kindel siht.

Tähelepanuväärne on tema ametikäik - Aleksei Hõbemäel on oma ligemale 60 aastat kestnud karjääri jooksul olnud vaid neli töökohta.

Esimeseks töökohaks sai juba aspirantuuris õppimise ajal Tallinna Juveelitehas, sellele järgnes seitse aastat toonase Eesti Rahvamajanduse Nõukogu masinaehituse valitsuses, seejärel 33 aastat Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituudis ning alates 1991. aastast tänini Eesti Masinatööstuse Liidus (EMTL).

Ma ei saa küsimata jätta, milles siis ikkagi peitub see tõmme, mis on sundinud Hõbemäge aastakümneid samade liistude juurde jääma ning mis nüüd, kui võiks rahumeeli pensionipõlve nautida, ikka veel aktiivses tegevuses hoiab. Peale n-ö ametliku töö EMTLis on Hõbemägi tegev nii TTÜ kui ka Tallinna Tehnikakõrgkooli teadusnõukogus jm.

"Nende töökohtade ühisjoon on see, et ju siis saatus on lihtsalt nõnda tahtnud. Juveelivabrikusse läksin tööle kohe selle asutamise järel. Samuti rahvamajanduse nõukogusse - kohe asutamise hetkel. Ja sama lugu oli ka elektrotehnikainstituudis, olin seal vist neljas töötaja," meenutab Hõbemägi. "Eesti taasiseseisvumise alguses olin aga juba EMTLi asutamise juures. Nii et olen sattunud kõikide nende organisatsioonide alguse juurde, olen nende edenemist näinud ja püüdnud sellele jõudumööda kaasa aidata ning sellepärast on kogu see areng olnud väga huvitav."

Kui asutati Tallinna Juveelitehas, koondati sellesse endisaegsed väikesed kullasepatöökojad ning senine käsitöönduslik tootmine pidi muutuma tööstuslikuks. See tähendas uue tehnoloogia väljatöötamist, sest uus juveelitehas kasutas näiteks kuus paar tonni hõbedat ja kümmekond kilo kulda.

"Tegime spetsiaalsed stantsid ja tehas läks käima, kuigi alguses oli rohkem kahtlejaid kui entusiaste," räägib Hõbemägi.

Rahvamajandusnõukogu loomise aeg oli Eesti masinatööstuse arengus erakordselt oluline - just sel ajal asutati rida suurettevõtteid: Võru Gaasianalüsaatorite Tehas, Talleks, Tartu Aparaaditehas, Pöögelmanni tehas jt. "Oli võimas kasvuaeg, kahju, et see ajaloole kaduma läheb," tõdeb Hõbemägi.

Erakordselt huvitavaks nimetab ta ka Elektrotehnika Uurimisinstituudis nii laborijuhataja, osakonnajuhataja kui ka peainsenerina töötatud aega.

"Instituut kuulus Nõukogude Liidu elektrotehnikatööstuse ministeeriumi alla. Olime instituut, kes töötas täieliku isemajandamise põhimõttel," meenutab Hõbemägi. "Töötasime seal välja uuenduslikke tehnoloogiaid, millest paljud on kasutusel tänini."

Nii pärinevad uurimisinstituudi laboritest soojust juhtivad isolaatorid, mida kasutatakse elektrirongide juures, samuti kõvasulamistantsid naftapuuride elektrimootoritele. Viimaste tootmiseks juurutas instituut töösse kuus tootmisjaoskonda Bakuus, Dnepropetrovskis jm.

"Inimene teeb ju hea meelega asja, mis teda huvitab," tõdeb Hõbemägi. "Hiina vanasõna ütleb tõtt, et õnnelik on inimene, kes saab palga eest teha seda, mida ta niikuinii teeks."

Ja elurõõmu mehes jagub. Tegu on inimesega, kelles pole kübetki kibestumist, kuigi võiks arvata, et pika elu ja eri aegade jooksul võiks sappi ju koguneda küll. Ilmselt on see ka üks põhjus, mis Aleksei Hõbemäge ikka heas vormis ja teotahtelisena hoiab.

Eesti masinatööstus on viimase paarikümne aasta jooksul läbi teinud kiire arengu. Aleksei Hõbemäe sõnul seisnevad muutused peaasjalikult selles, et nõudmised toodangu kvaliteedile on muutunud väga karmiks.

"Lõpptoodang, eriti suured komplekssed masinad on muutunud niivõrd pretensioonikaks, et üldjuhul üks ettevõte neid enam valmis ei tee," selgitab Hõbemägi. "Kogu maailmas on näiteks auto- või traktoritootjad oma tegevuse üles ehitanud sääraselt, et kümned alltöövõtjad saadavad detailid tehasesse, kus need lähevad montaažiliinile ning masin pannakse kokku maailma eri paigus toodetud detailidest."

Allhanketöö leviku ja tootmise globaliseerumise tõttu on Eestist aja jooksul kadunud ekskavaatorite, autobusside ja võidusõiduautode valmistamine.

Teise põhjusena, miks meil puudub nimekas originaaltoodang, nimetab Hõbemägi Eesti ettevõtete madalat innovatsioonivõimekust. Kui see puudub, ei ole võimalik ka keerulisi terviklahendusi välja töötada, tootmisse juurutada ja arendada.

"Vaid väga hea arendustegevus võimaldab teha head toodangut," on Hõbemägi veendunud.

Ta lisab, et kõigepealt torkavad silma visuaalsed muutused - ettevõtete tootmishooned on renoveeritud, Vene-aegsed seadmed on asendatud moodsa sisseseadega, töö- ja olmeruumides valitseb puhtus ja kord, tööohutus on viidud kõrgele tasemele jne.

"Eks seda tänu Eesti seadusandlusele, mille kohaselt on reinvesteeringud tulumaksust vabastatud. See on väga vajalik ja seda tuleks sellisena hoida nagu kullatükki," hindab ta. "Ja kui näiteks ettevõttesse tuleb tellija, vaatab ta tihtilugu juba tootmishoone fassaadi ja ütleb, et just sellest firmast ma tahangi toodangut tellida."

Masinatööstuse ettevõtetele on iseloomulik asjaolu, et otseste pankrottidega on neist läbi aegade lõpetanud väga vähesed. Pigem on asi piirdunud ülesostmiste või ülevõtmistega suuremate firmade poolt.