Kõnnumaa - pikk jalutuskäik

Kõnnumaa nimi tekitab tunde lagedatest väljadest, kus tuhiseb tuul ning kauguses trotsivad tormi üksikud puud. Üksik rändur, kes Kõnnumaale satub, eksleb seal päevi, kuni pääseb viimaks vaid õnneliku juhuse läbi inimasustuse manu.

Raplamaal asuva Kõnnumaa maastikukaitseala piiresse jääb mitu suurt raba, hiiemäed ja järved, rääkimata metsadest ning heinamaadest. Kõiki neid ühendab Kõnnumaa matkarada, mis on kohati küll raskesti leitav.

Raja läbimiseks on kaks võimalikku varianti. Mitmepäevasest retkest huvitatud saavad alustada Keava asulast ja läbida Keava soo ning Loosalu raba, jõudes lõpuks Paluküla kaudu Lellele. Teine, ühepäevase jalutuskäigu variant on vaid Loosalu raba piires kulgev matkarada, mis algab ja lõpeb Palukülas. Isegi rongiajad sobivad, alustades Keava raudteejaamast ja lõpetades Lellel, ei pea pikal retkel osalejad muretsema koju jõudmise pärast.

Kõnnumaal on säilinud palju jälgi muinasajast. Mõnda aega Keavast kruusateed mööda Kaiu poole kõmpides jääb teest vasakule Keava muinaslinnus, mida kroonikates on nimetatud päikese käe linnuseks (Kädepäe/Solntsa ruka).

Keava kõrged nõlvad pakkusid aastasadade eest kaitset vaenulike vägede eest - praegu pakuvad samad kohad üha uusi üllatusi ajaloohuvilistele. Aasta-aastalt avanevad Keava linnusel unikaalsed saladused, sest tuhat aastat tagasi oli linnus üks suurimaid asulapaikasid Eesti territooriumil, mille tähtsust näitavad ka arvukad rünnakud linnusele.

Lisaks paljudele pisileidudele kaevati hiljaaegu välja linnuse müüriosa ning selle alt läbi viiv vooderdatud salakäik - igaüks saab käiku läbides tunda end muinasaja sõdalasena. Linnamäe tipult üle ümbritsevate põldude, metsade ja rabade ulatub maaliline vaade.

Liikumine Loosalu raba poole eeldab korraliku kaardi ja/või GPS-seadme olemasolu, kuna eksida on kerge - eriti hämaras või kogemata orientiire silmist lastes.

Loosalu rabasaare taluasemele on rajatud lõkkeplats kerge varjualusega. Ööseks jäädes tuleb arvestada soojade magamiskottidega, kui peaks lund sadama hakkama.

Päikesetõus Loosalu rabas mõjub karge ja karastavana. Punakaskuldsed kiired panevad lumise rabamaastiku särama, oma osa värelusele lisab ka maale langenud härmatis. Külm ja värske õhk torgib nina ja kopse.

Loosalu rabasaarelt algav laudtee on libe ja jäine, hoiduda tuleb kukkumise ja külma supluse eest rajaäärsetes laugastes. Matkarada kulgeb esmalt noolsirgelt soo peale, võttes siis suuna kaugemal paistvale metsatukale.

Enne soosaarel kasvavat metsa jõuab rada veel Loosalu järve kaldale. Järv pidavat olema kalarikas ning soojemal perioodil ka ujumiseks sobiv. Külmal ajal kisub tuul järvel lained üles ja need tuiskavad vahustena randa, olles paljudes kohtades rajaaluse pinnase ära söönud. Esineb auke ja läbivajuvat maapinda.

Järve ääres hargnevad rajakesed eri suundades, neid pidi tammudes jõuabki peatselt soosaarele, millel kasvab raba kohta erakordselt kõrge mets. Edasine tee üle raba eeldab veekindlaid jalatseid või raudset iseloomu, seal on matkarada vaid kohati leitav. Laukaid on aga vähem ning varasemate käijate jälgedes jõuab enam-vähem kuivalt rabast välja.

Kaugel pole ka Paluküla Hiiemägi - viimane suurem vaatamisväärsus enne rännaku lõppu. Muinasajal oli see pühapaik, seal peeti riitusi ja kombetalitusi. Praegu on järsunõlvaline mägi ning selle mitmekesine ümbrus muutunud matka- ja suusasõprade meelispaigaks. Samuti pole enam kuigi kaugel ka Lelle raudteejaam.