Jäätmekeskus õgib riigi miljoneid

Möödunud aastal valmis Tartus Ravila tänaval keskus, mida riik oli ehitanud juba seitse aastat.

Ehitust auditeerinud riigikontroll tuvastas, et kompleksi loomisel raiskasid keskkonnaministeerium ning projekti koordineerijast info- ja tehnokeskus mõtlematult miljoneid kroone maksumaksja raha, sest keskuse saanuks teha rohkem kui poole odavamalt.

Riigikontrolli IV osakonna peakontrolöri Tarmo Olgo sõnul saanuks kogumiskeskuse seitsme aasta eest ehitada ka riigile kuuluvale naaberkrundile, kuid millegipärast eelistas riik Epler & Lorenzi kinnistut.

Kuigi viga tuli ilmsiks, jätkus keskuse loomine. Aastatel 2002 ja 2003 pakkus Epler & Lorenz riigile, et ehitab hoone ise, kui saab riigilt toetust. Mõlemad toetussummad jäänuks alla kümne miljoni krooni, kuid miskipärast eelistas riik hoopis hoone ise ja kõrge hinnaga püsti panna. Rahaga ehitusel ei koonerdatud. Näiteks keskuse juhataja sai 40ruutmeetrise kabineti.

Lõuna-Eestis ohtlike jäätmete käitluse äris 80% turuosa omava Epler & Lorenzi juhataja Janis Lorenz põhjendas, et teisel juhul oleks kerkinud kõrvuti kaks ohtlike jäätmete kogumiskohta. "Arutasime asja ja leidsime, et üheskoos üks keskus teha on kõige parem - nii on kasulik meile ja riigile," rääkis ta.

Lorenz sõnas, et ei saa aru, kus ta midagi valesti tegi. "Miks riigikontroll selle praegu ette võttis, kui oleme seda korduvalt arutanud nii linnavalitsuse kui ka info- ja tehnokeskusega? Kõigi meelest on seni kõik olnud väga hästi ja kusagilt pole kunagi ühtegi vastuväidet tulnud," sõnas ta.

Reedel küsimustele e-postiga kiired vastused saata lubanud info- ja tehnokeskuse ohtlike jäätmete büroo juhataja Jüri Trumm seda ei teinud.

Keskkonnaministeeriumi pressiesindaja väitis, et eelmine keskkonnaminister Villu Reiljan pole majaehitusega seotud. Tema sõnul tehti Heiki Kranichi ministripäevil nii siduvad kokkulepped, et neid oli hiljem keeruline muuta.

"Sõitku nad seenele," vihastas Kranich. "Mäletan keskuse ehitamise mõtet ja et see ehitati millegipärast eramaale, kuid kõik olulised selle maa ja hoonega sõlmitud tehingud tehti hiljem. "

Keskkonnaminister Rein Randver algatas jäätmekeskusega tegelenud info- ja tehnokeskuse suhtes teenistusliku järelevalve.

Epler & Lorenziga seob riiki kahjulik leping, mille järgi riik maksab firmale järgmistel aastakümnetel kümneid miljoneid kroone.

Maale sõlmitud hoonestusõiguslepingu järgi maksab riik 10 aasta jooksul Epler & Lorenzile hoonestusõiguse tasu 2 miljonit krooni.

Juhul kui Epler & Lorenz lepingut pikendada ei soovi, kohustub riik 23 miljoniga rajatud hoone talle 9,7 miljoniga müüma.

Hoonestusõiguse võõrandamiseks kellelegi teisele peab riik saama Epler & Lorenzilt nõusoleku.

Kuigi keskus valmis juba eelmise aasta sügisel, seisab see tööta, sest tehno- ja infokeskus on rendikonkursiga venitanud, selle tulemused selgusid sel kuul. Ainsa pakkumise tegi Epler & Lorenz.

Konkursi tingimused soodustasid selgelt Epler & Lorenzit, näiteks on eelistatud pakkuja, kellel on Lõuna-Eestis kõige suurem ohtlike jäätmete kogumise turuosa.

Rein Randver, keskkonnaminister

Riigikontroll tegi jäätmekeskuse rajamist auditeerides ära väga olulise töö.

Järelevalve peab tooma selgust, kes, miks ja milliseid otsuseid langetas ning lubadusi andis.

Lõuna-Eesti ohtlike jäätmete käitlemise keskuse rajamine sai alguse vähemalt kuus aastat tagasi. Seega - keskuse rajamiseks olulisi otsuseid on langetanud minu eelkäijad, eelmine kantsler ja mitmed teised ametiisikud, ka need, kes enam selle asjaga seotud ametikohtadel ei tööta.

Heiki Kranich, endine keskkonnaministe

Minister Randver on olnud ametis lühikest aega ja tema süüd selles kõiges näha pole mingit alust.

Koomiliseks teeb asja see, et on siis aastate jooksul välja tulnud mõni keskkonnaministeeriumi kahtlane tegemine või tegematajätmine, oli Villu Reiljanil alati vastus valmis - Kranich on süüdi. Nagu jalalt jalale karglev Julk-Jüri Lutsu "Kevadest" - Lible tegi, Lible tegi. Asju uurides ja allkirju vaadates on paraku alati selgunud, et ikka ise tegi.

Nüüd tagantjärele nende lugematute süüdistuste peale mõeldes teeb lausa nalja, et mida see mees seal ametis üldse tegi, kui kõik on teiste tehtud ja minister süütu voonakesena üldse asjasse ei puutunud.

Autor: Airi Ilisson