Korruptsiooni ei juuri välja seadused, vaid aus kodanik

Et me korruptsiooniteemaga oleme kõigi Eesti edusammude mõõdupuu, Economisti, veergudele sattunud tavalisest täiesti erinevas valguses, on ehmatav, kuid mõjub minu arvates lõppkokkuvõttes positiivselt. Oleme liialt harjunud oma lemmikustaatusega ning mõnes asjas loorberitele puhkama jäänud.

Mure, et meie probleemidele suunatud tähelepanu kahjustab Eesti rahvusvahelist mainet, ei peaks meid takistama neid probleeme avalikkuse ette toomast. See peaks hoopis panema meid nendega aktiivsemalt tegelema.

Kõik teavad, et korruptsioon on paha. Ometi on see saanud osaks meie igapäevaelust ja nii oleme hakanud sellega leppima. Viimasel ajal kerkinud korruptsiooniskandaalid näitavad, et elu Eestis on altkäemaksusõltlastele mugav.

Mõnikord öeldakse, et mingil alal pole mingis riigis võimalik äriga tegeleda ilma altkäemaksu andmata. Eesti ei tohiks küll selliste riikide hulka kuuluda. Samuti väidetakse, et altkäemaks aitab pääseda bürokraatia küüsist, uksed avanevad ja tee kuldmuna juurde on valla. Levinud on ka demagoogilis-majanduslik põhjendus, et lõppkokkuvõttes loob firma töökohti ja tagab elanikele kindla igakuise sissetuleku - mis seal's halba saab olla?

Korruptsioonil ei ole majandusliku mõtlemisega tegelikult midagi pistmist. Altkäemaks on sama kahjulik ja ebaseaduslik nagu ümbrikupalk. Iga altkäemaksuks antud krooniga läheb kaduma osa riigis ringlevast ausast rahast. Altkäemaks soodustab ebaefektiivsust ja pidurdab arengut, sest altkäemaksu korral ei võida kõige parem pakkumine. Pealegi, kui inimesel on ühel korral läinud õnneks altkäemaksu võtta, jätkub tal rumalust seda tulevikus üha uuesti teha.

Korruptsioon on nagu alkoholism või narkomaania. Ilmselt ei väida ükski narkosõltlane, et meelemürgid on kasulikud, kuid ometi tarbib ta neid. Korruptsioon on sõltuvus, millest on raske välja rabeleda.

Ettevõtja annab ametnikule pistist. Lühiajaliselt toob see ettevõttele raha sisse. Ettevõtjat valdab rahulolutunne, kuna skeem toimis. Kõik läheb edasi vanaviisi, kuni ühel hetkel tahab ettevõtja jälle endale soodsat otsust. Pärast korduvaid tehinguid on puhast lehte keerata äärmiselt raske.

Altkäemaks võib lühiajaliselt küll eesmärgini viia, kuid see õõnestab süsteemi ja loob eeldused, et pistist ka edaspidi küsitakse, mis omakorda viib spiraalis aina sügavamale.

Eetilisest ettevõtlusest rääkides noogutatakse tavaliselt innukalt kaasa, kuid selle tähendust adub iga ärimees erinevalt. Hulga lihtsam on kliiniliselt määrata, kas inimene on kaine või meelemürke tarbinud. Üks levinumaid ja mulle meelepärasemaid definitsioone ütleb, et eetiline ettevõte hoolib enda ümber toimuvast ning hoidub lühiajalise tulu nimel kahjustamast keskkonda, milles ta tegutseb.

Hoolivad ettevõtted panustavad ühiskonda tihti natuke rohkem, kui seadused seda nõuavad. Näiteks ettevõtted, kes on kehtestanud eetikareeglid oma töötajatele, partneritele ja allhankijatele, ning pangad, kes jälgivad, milliseid ettevõtmisi nad finantseerivad.

Kuna ettevõtte igapäevast eetilisust on äärmiselt raske mõõta, jääb enamikus firmadest see oluline "määramatu" näitaja tagaplaanile, kuniks juhtkond peab ettevõtet piisavalt küpseks või ettevõtte tegevus satub vastuollu ühiskonnas oluliseks peetavate väärtustega. Seda võib võrrelda olukorraga, kus omanik püstitab kõigepealt maja ja kui see tundub piisavalt valmis, võtab ette paberite vormistamise, muutes majaehituse tagantjärele seaduslikuks.

Eetiline ettevõtlus ei pruugi tuua lühiperspektiivis sisse rohkem raha kui ebaeetiline. Ettevõtete jaoks on aga kapitalist olulisem klientide usaldus firma ja kaubamärgi vastu. Kõrge usalduskrediidiga ettevõttelt ostavad tarbijad meelsamini kaupa ning on lojaalsemad ja empaatiavõimelisemad ka siis, kui ettevõttel ei ole kõige paremad ajad. Eetiline ettevõtlus on ettevõtlus pikas perspektiivis, mitte kiire rahateenimisviis.

Majandusteadlane Albert Hirschman on kirjutanud, et inimesed käituvad teenusepakkujate või riigiinstitutsioonidega rahulolematuse korral tavaliselt kahel viisil. Nad kas lahkuvad rahulolematuse põhjustaja juurest, näiteks kliendid halba teenust pakkuva mobiiltelefonioperaatori juurest, või nad jäävad, kuid väljendavad häälekalt oma rahulolematust. Mõlemad viisid peaks andma märku, et midagi on valesti - klientide arv kahaneb või kaebuste arv kasvab.

Altkäemaksu vastu võitlemiseks ei piisa ainult seadustest, sest enamik altkäemaksujuhtumitest jääb karistamata. Samuti ei toimi alati eneseregulatsioon ehk ettevõtete enda kehtestatud eetikakoodeksid. Ning ka usalduskrediit, kuigi oluline, ei lähe Eesti tarbijale täna veel nõnda palju korda kui näiteks Inglismaal või Põhjamaades.

Põhiline on, et ebaausate võtetega ei lepitaks. Erinevalt igapäevase piima ostmise paigast on riiki, milles elad, keerulisem uue vastu vahetada. Seega tuleb olukorda muuta. Üks viis selleks on teha häält ja väljendada oma rahulolematust. On vaja ausaid ärimehi, kes ütleksid avalikult, kes, millal ja kus neile pistist pakkus või seda neilt küsis.

Eesti on nii väike, et siin on igal häälel kaal, eriti neil, kes suurel määral igapäevast elu mõjutavad - ettevõtjatel. Kui alustuseks ka üks või kaks neist oma arvamuse selgesõnaliselt teatavaks teevad, on see järgimist vääriv samm.

Ja kui iga ärimees, kes olukorraga rahul ei ole, rusikaga vastu rinda lööks ja ütleks, et mina teen äri ausalt ja mulle on oluline, et ka teised sama teevad, olekski see üks võimas samm olukorra parandamise teel.

Vahel piisab vähesest. On vaja pretsedenti ja kindlameelset inimest.