Sinine leht au sisse!

Üha enam tundub, et tõbisena kojujäämine on kas mingi friiklus või tõeline luksus, mida vaid vähesed endale lubavad.

Kümmekond aastat tagasi kohtasin koolis pilti, et kahe paralleelklassi peale oli tunnis vaid kolmandik õpilastest, sest ülejäänud oli gripp või miski muu kohaliku talvega kaasas käiv tõbi jalust niitnud. Alati ei olnudki puudumise ajendiks 40 kraadi palavikku, vaid piisas külmetusest - standardvarustusega nohu-köha.

Gripi- ja külmetushooajad ei ole tänagi kuhugi kadunud ning külastavad lainega lisaks õpilastele endiselt ka tööpostil rabajaid. Erinevalt koolis nähtud pildist ei kohta kontorites pilti, et kolmandik osakonda on audis. Töö tahab ju tegemist, põhjendab kolleeg kohvinurgas nuuskamise vahele koosolekutelt puudumata jätmist ning suundub peagi uuesti laua juurde pisikuid levitama. Poolpidusena püüab ka tööd teha.

Tõsi on, et töö ei põgene eest. Samuti on tõsi, et püstijalu põdemine võib küll nädala töötunnid täita, kuid maksab järgmisel-ülejärgmisel tüsistuste või veel hullema tõvega kätte. Või kisub nohuseks kaasa ka kolleegid, kel samamoodi normid ees.

Võiks julgeda tihemini haige olla, sest töö on küll vaja ära teha, kuid käte puudumine töölt paneb tööandja selles suunas mõtlema, kuidas force majeure, milleks tõvehood tihti on, vastu valmis olla.

Ehk tekib backup, millele kiiresti kasvavas majanduses tihti mõelda ei jõua. Veelgi enam, pääseb endi tervis vähemate kahjustustega ning kaaskodanikudki ei saa osa millestki, millest nad osa ei taha saada. Sinine leht au sisse!