Ilusate majade needus

Majad, lossid, templid, monumendid. Paleed, kirikud, raekojad, väljakud.

Arhitektuur, see suur ja vägev loom, on kirgi kütnud läbi ajaloo. Kuidagi ei saa suured valitsejad ega väikesed niiditõmbajad end tema ahvatlustest vabaks raputada.

Eks omistata Colosseumi ehitamist keiser Nerole või Versailles'd Louis XIV-le, kuigi vaevalt, et noid uhkeid valitsejaid endid ehitusel labidat viibutamas võis kohata.

Ka sajand tagasi Peterburis püstitatud budistliku kloostri arhitektuurse lahenduse sünni juures olevat dalai-laama isiklik nägemus oma rolli etendanud. Ei läinud aga kaua, kui tempel isakese Stalini targal nõul uksed sulges, et siis "vaba demokraatliku" Venemaa tuules taas uksed avada.

Misasja, budistlik tempel Peterburis, hämmastub lõviosa maarjamaalastest. Ja juba sada aastat? Tõsi ta on, lisaks pesitsevad siinsamas Haapsalu külje all juba aastakümneid stuupad. Hetkel pole nonde avastamine veel küll nii väga moodi läinud.

Tänasel Eestil on põnevamatki teha: tantsida pronkssõduri ümber või kembelda politiseerunud Sakala üle. Neil teemadel võtab iga meediakünnist ründav algaja poliitik põhjapaneva seisukoha.

Poliitiline mängumaa ja hoonete sünni või suremise lugu näivad teinekord lihtsalt sama medali eri pooltena.

Sünni- või surmaotsus langeb lossile või monumendile just nii julma liisuna, kui auahnus parajasti nõuab. Vahest ihkavadki suurte otsuste tegijad lihtsalt natukene kuulsust: Karla katedraali või Hendriksoni küüru väärilist.

Peaasi, et nimi ajalooannaalidesse talletuks. Arhitektuurist kaugemal polegi püsivat kuulsust nii lihtne saavutada…