Võõrtööline tuleb ja jääbki

Tööandjate Keskliidu manifest osutas mitmele sotsiaalsele ja majanduslikule probleemile ning pakkus neile lahendusi. Heade lahenduste kõrval mõjusid mõned vastuolulistena, nt soov avada turg välistööjõule.

Võõrtöölisi on mujal kaasatud mitmel põhjusel: majanduskasvust tingitud kohaliku tööjõu puudujääk või tahtmatus teha musta ja odavat tööd (Saksamaa, Prantsusmaa, Holland).

Kuna arenenud riikide elanikkond kiirelt vananeb ja töökäte arv väheneb, käsitletakse seal võõramaalaste kaasamist ka ühe võimalusena hoida sotsiaalkindlustussüsteemi kokku varisemast. Meil ei paku Tööandjate Keskliidu väitel kohalik tööjõud piisavat tasakaalu tööturul, kus lisaks valitseb ka kvalifikatsiooni ebaühtlus.

Kuigi tööjõu import näib esmapilgul lihtne ja mõistlik, peab lisaks tööjõunälja kustutamisele pöörama tähelepanu teistelegi aspektidele, näiteks maksudele. Ajutist tööjõudu kaasates satutakse peagi silmitsi tõdemusega, et uued töötajad ja nende tööandjad hoiavad kõrvale maksudest, sest võõrtööjõu palkamise iseloom ei kaasa neid pensionikindlustusse. Neil pole mõtet maksta sotsiaalsete hüvede eest, millest nad tulevikus ise osa ei saa. Ka suur osa eestimaalastest töötab Soomes renditööjõuna just samamoodi. Osa Skandinaaviast pärit inimesi töötab Eestis samuti miinimumpalga lähedase sissetulekuga.

Maksusüsteemi vastupidise mõju tõttu aga ei soovigi töötajad lahkuda riigist, mille sotsiaalsüsteemi nad finantseerivad ja mille hüvedest pikemaajalisel töötamisel osa hakkaksid saama. Majanduse arenedes muutub heldekäelisemaks ka riigi sotsiaalpoliitika ning võõrtöötaja soov alaliselt Eestisse jääda suureneb muidugi ühes sellega.

Samal ajal on vaja anda vastus küsimusele, kas lubada võõrtööline siia üksi või koos perega: paariks kuuks võib töötaja pere juurest ära tulla küll, pikemalt ilmselt mitte. Kui lubada pere ühes võtta, tekib omakorda küsimus lastehoiust ja kooliskäimisest, mis tekitavad täiendavalt survet alaliseks kohalejäämiseks. Mitme riigi kogemusest tulenevalt ei saa seega üle ega ümber küsimusest: kui ajutine see ajutine tööjõud on?

Kui mõne suure infrastruktuuriobjekti ehitusel võib ajutist tööjõudu edukalt kasutada, on see paljudel töödel pigem alalise iseloomuga. Ajutise keevitaja või müüriladuja lahkumisel tekib vajadus uue töötaja järele niipea, kui saabub uus tellimus. Ka buss ei suuda juhi lahkudes ise linnakodanikke vedada. Seega tekitab ajutise tööjõu selle järele pakkumine alalise nõudluse. Arvestades tööjõuturule sisenejate arvu vähenemist lähitulevikus, näibki jutt vajadusest ajutise kvalifitseeritud välismaise tööjõu järele pigem ukse avamisena uutele alalistele elanikele.

Siit kerkib küsimus ühiskonna võimest uusi elanikke integreerida. Eesti pole suutnud eestlasi ja venelasi üksteisemõistmise suurendamisega, seega pole põhjust arvata, et oleksime näiteks araablasi, hiinlasi või hindusid maale tuues edukamad. Ilmselt leiaksime end ühel hetkel võitlemas samade sotsiaalsete ja religioossete vastuoludega, millega on täna silmitsi vana Euroopa riigid.

Kunagine täiendavast tööjõust tingitud rõõm asendub kultuuriliste ja religioossete erinevuste tõttu ühel päeval tõelise sotsiaalse luupainajaga. Otsuseid ei tohiks langetada korraliku eeltöö ja ühiskondliku debatita. Täna aga ei tasu tööjõu defitsiidi üle liigselt pead murda: majanduskasvule järgneb tavaliselt langus koos suuremate muredega.