Cardo Remmel väldib haldustööd

17 aastat Saku Õlletehast juhtinud Cardo Remmel tahab "õllekunni" tiitli turjalt raputada ning rakendada oma kogemustepagasi ja jõu teistesse tööstusvaldkondadesse, mida ühendab veebruari keskpaigast ASi Pere juhtides.

ASile Pere kuuluvad lisaks Pere Leiva pagaritööstustele Tartus ja Pärnus veel AS Lihameister, toitlustusettevõtted OÜ Püssirohukelder, OÜ Pärnu Kuursaal, OÜ Vana Kohvik, Zum Zum Kohviku AS ning AS Werol Tehased.

Rahvaliidu nimekirjas kandideerides Te Riigikokku ei pääsenud. Olete pettunud?

Ei saa nii öelda, et pettunud oleks. Oli ju teada, et alates sügisest kuni valimisteni sai mitmetel põhjustel erakonna maine kõvasti kannatada.

Nüüd luhtub ka soov minna praktikuna Riigikokku. Olete selles osas pettunud?

Ei ole. Hindasin olukorda kainelt ning parlamenti pääsemine polnud sugugi kindel. Üllatavam oleks olnud, kui oleksin parlamenti pääsenud.

Olete viimastel aastatel mitmest juhikohast loobunud - Saku Õlletehase juhtimisest ja Pärnu abilinnapea kohast. Mis Teiega juhtunud on?

Asi on lihtne. 17 aastat Sakus vastab juba ise enda eest. Ühel hetkel tunned, et vajad mingit vaheldust. Tundsin, et ei leia enam väärtusi, mis motiveeriks jätkama. Leidsin tol hetkel isegi, et see lahkumine on tiba hiljaks jäänud - liiga kaua ühe koha peal, samad inimesed, samad ülesanded ja probleemid. Rutiin tekkis.

Teil hakkas Sakus igav?

Igav on vale sõna, sest konkurendid hoolitsesid selle eest, et igav ei oleks. Meil oli ka mitu omanikuvahetust. Küsimus oli selles, et samas valdkonnas nii pikka aega järjest töötades kaob värskus. Isegi sõbrad alustasid juttu kõigepealt õllest ja alles seejärel millestki muust.

Kui vaadata seda perioodi, mil ma Sakus viibisin, toimusid Eestis sel ajal väga kiired muutused. Saku Õlletehas suutis ühiskonna muutustega sammu pidada ning Eesti õlleturul trende luua. Sellesse ajajärku jäävad tehase ja tootmise kaasajastamine ning õllele kvaliteetse joogi maine loomine. Selle 17 aastaga tegime nõukogudeaegsest tehasest Eesti ühe tugevaima ettevõtte.

Keegi on kunagi öelnud, et õnn on see, kui sa hommikul tahad tööle minna ja õhtul tahad koju minna. See pidi olema kõige parem õnn. Kuid ma tundsin, et midagi põnevat töös enam ees ei oodanud.

Mida Te siis täpsemalt teha tahtsite?

Tahtsin tegeleda millegi muuga kui Saku Õlletehas. Midagi konkreetset mul silmapiiril ei olnud. Sakust on nüüd möödas kaks aastat ning ma olen sellest rollist välja tulnud. Mind ei seostata Eestis enam õllega. Ma ei tunne ennast enam õllekunnina ja ega vist teisedki mind enam selleks pea.

Olete taas kord palgatöötaja. Miks Te pole tahtnud omanikuks saada?

Tänases majanduskontekstis ei ole enam väga vahet, kas olla ettevõtja või töötaja. Ärilist mõtlemist, uusi ideid, vastutuse võtmist, kodanikujulgust ja täielikku pühendumist eeldatakse mõlemas rollis. Sarnaselt omanikele peavad töötajad suutma end ise juhtida.

Töö puhul ei motiveeri mind mitte administratiivne staatus, vaid sisuline huvi selle töö vastu - soov millegagi otsast alustada ja mingite tulemusteni jõuda. Ma näen, et Pere ettevõtetel on potentsiaali veel paremaks saada. Mitte, et nad praegu halvas seisus oleks, kuid võimalusi ma näen.

Tulemused iga hinna eest?

Nii ei oleks õige öelda. Juhtidel on palju suurem vastutus kui ainult majandustulemused - vastutus töötajate ees. Inimkapital ja selle väärtuse kasvatamine on iga ettevõtte arengu seisukohalt järjest olulisem. Meil võivad olla head ettevõtted, millel on ilusad missioonid, kuid kui pole tulemust, kaovad missioonid koos ettevõttega. USA statistika kohaselt alustatakse igas minutis mõnda uut äri, iga 8 minuti tagant läheb mõni uus äri pankrotti, iga 3 minuti järel suletakse mõni äri, iga minuti järel vahetub mõne ettevõtte juht, iga 2 minuti jooksul muudetakse mõne kompanii nime.

Kasum pole ainult omanikele, see on kindluseks ka töötajatele ning neid kahte ei saa lahus vaadata. Igal ettevõttel on oma ühiskondlik roll.

Lühikest aega olite ka Pärnu abilinnapea. Miks sealt lahkusite, kas miski ei sobinud?

Teatud mõttes ei sobinud jah. Koalitsiooni moodustades ütles Rahvaliidu abilinnapea kandidaat kohast ära ning nõustusin tema asemele minema, lubades jääda aastaks. Ma ei ole see inimene, kes tunneks niisugusel kohal töörõõmu.

Abilinnapea töö ei pakkunud Teile rõõmu?

Seal oli liiga palju administreerimist. Olen harjunud otsustamisel teiste printsiipidega.

Milliste printsiipidega?

Ütleme, et võtma ise vastu otsuseid, mille eest tuleb ka vastutada. Poliitikas peab arvestama koalitsiooniga, tuleb teha järelandmisi. Rahvaliidu positsioon ei olnud koalitsioonis nii tugev, et otsustamisel domineerida.

Meil on üldse vale süsteem - linnal võiks olla linnapea, kes on linna direktor. Ta valitaks mingiks perioodiks ja moodustaks oma meeskonna, ise otsustaks ja vastutaks.

Mitte nii, et linnapea peab pidevalt vaatama, kas tõmmatakse tool alt ära või mitte. Sisuliselt kõik justkui otsustavad, kuid keegi ei vastuta.

Mis Teid töös rõõmustab?

Tulemuse nägemine. Mul ei jätku kannatust olla administraatori rollis - ma ei mõista, miks peaks võtma vastu irratsionaalseid otsuseid. Ühesõnaga, mulle selline poliitiline vangerdamine ei passi. Mis mind aga rõõmustab? Nagu on öelnud Jack Welch: "Äritegevus on ideed ja lõbu ja elevus ja pidustused ja kõik sedasorti asjad."

Kindlasti on ta hea ja sihipärane firmajuht ja innovaatiline käivitaja.

Omades pikaajalist töökogemust suurettevõttes, on tal lai silmaring ning ta oskab näha kindlasti puude taga ka metsa.

Paistab, et tema hing on siiski tööstuste ja nendega tegelemise juures. Miks ta muidu härra Rein Kilgi pakkumise "liimile" läks - see lihtsalt huvitab teda ning on järjekordne väljakutse.