Marek Strandberg - Poliitilise looma uus tulek

Valimisjärgne nädal, tulemused on selgunud, võitjad käivad ringi, rind kummis, kaotajad istuvad vaguralt nurgas. Erakondade juhid kohtuvad omavahel - kauplevad ja sõlmivad kokkuleppeid.

Roheliste erakonna üks peaideolooge ning nende tuntuim nägu Marek Strandberg, kes kogus 5675 häält, on hoopis Hollandis, sest tehnoloogiaalane seminari on niigi valimiste tõttu edasi lükatud. "Minu jaoks on see kui puhkus," tunnistab mees.

Ja puhkust on vaja, sest see töö, mille Strandberg tegi ära rohelise erakonna ülesehitamisel, oli Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liikme Rainer Nõlvaku sõnul kolossaalne: "Mäletan, kuis ta ühel kohtumisel kogemata meiliboksi ekraanile manas - sealt vaatas vastu üle tuhande lugemata e-kirja."

Strandberg kutsub poliitikuid, kelle hulka ta nüüd isegi kuulub, poliitloomadeks, sest poliitilisel käitumisel ühiskonnas on hulk sarnasusi, kuis näiteks ahvikari võimu hoiab, jagab ja kontrollib. "Aristotelesel on juba selle kohta viide, tema nimetas inimest zoon politikon'iks, mis ongi ju poliitiline loom."

Poliitloomaks hakkamise ajendiks oli Nõlvaku arvates just praktiline vajadus lõpetada Rahvaliidu juhtimisstiil keskkonnaasjade ajamises. Koomilise näitena toob Nõlvak aastataguse naftareostuse, kui rohelised vabatahtlikud pesid mulluse naftareostuse ajal Nõva pritsimajas määrdunud linde ja korjasid merest naftakänkraid, siis asjaosalistele mõjus kustumatult Reiljani ja president Rüütli visiit sündmuspaika. Tee äärde oli kõrgete külaliste tarbeks välja rullitud piknikulaud, mille äärest ametimehed siis eemalt vabatahtlikke binokliga jälgisid - see pilt oli pärit justkui heast Brežnevi ajast.

Kunagise klassivenna Tarmo Tuisu meenutusel oli Marek juba kooliajal hea inimestetundja, kes ei taotlenud liidripositsiooni, aga nagu andekate inimeste puhul ikka, kogunesid ka tema ümber mõttekaaslased. "Igasugu tülinorijate vastu oskas ta alati naljaga minna, nii, et needki varsti naersid," ütleb Tuisk.

Aasta alul juhtunud piinlik seik, kui aripaev.ee-s tembeldati roheliste erakonna juht nimekaimu seikluste tõttu roolijoodikuks, ei ole meest lehe ega ajakirjanike suhtes tõrksamaks muutnud.

Eestimaa Looduse Fondi tegevjuht Jüri-Ott Salm ütleb, et Mareki puhul ongi see hea asi, et ta ei solvu.

Aeg-ajalt tiritakse lagedale ka rublatehing ning Rahva Hääle erastamine, milles Strandberg oli aktiivne osaline. Ajaleht Kesknädal on suutnud isegi Estonia põhjamineku Strandbergiga seostada.

Rublatehingut pole mehe sõnul küll põhjust häbeneda, kuna kasutult vedelenud rublad müüdi ning selle eest saadud rahadest maksti 1993. aastal kuu või kaks pensione. "Selle tehingu tegi Eesti Vabariik ja minult, nagu ka kolleegidelt, paluti selle korraldamiseks nõu ja abi."

Aega 1990ndate alul iseloomustab Strandberg otsimiste ajana, mis sattus samale ajale Eesti taasiseseisvumisega. Ennast tolles ajas meenutades: ühtpidi ülikoolis teaduse ja õppetööga tegeleja ning teisalt märkimisväärsete ärihuvide ja ärihasardiga Strandberg, kolmandat pidi ühiskonna ja keskkonna küsimuste üle vaagija. 1980ndate lõpust, 1990ndate algusest kujunes tal ka artiklite kirjutamise ja karikatuuride joonistamise vajadus. Tegevusalade mitmekesisus annab aga võimaluse neist mitte tüdida, selgitab ta.

"Lähedased ütlevad, et ma ei puhkagi, vähemalt nii, nagu peaks puhkama. Viimasel ajal olen, tõsi, lähedaste tungival soovitusel, pikemalt aega maha võtnud," räägib Strandberg.

Tunnen huvi, kas Strandberg on materiaalselt kindlustatud inimene ning kas materiaalne kindlustatus annab vabaduse mõelda üha rohkem globaalsematele probleemidele.

"Mulle annab minu materiaalse kindlustatuse vabadus mõelda, mitte vastupidi," vastab ta, selgitades: "Kas mul on piisavalt vara, et jalad seinale panna ning mitte vaevata end sissetuleku küsimustega? Vastus on: ei ole! Raha hulk ei anna mitte vabadust, vaid tunde, et rahaga, kui seda juba sedavõrd palju on, tuleb pidevalt tegeleda... tegeleda... tegeleda... Vabadus on ikka sisemine, mitte rahast tulenev tunne. Vabadel inimestel on aga alati piisavalt raha, kas siis raha rohkuse või vajaduste vähesuse tõttu."

Strandbergi klassijuhataja Tallinna 44. keskkoolist Malle Solnson meenutab, et Marekile meeldis mõttega mängida.

Klassikaaslastest eristus ta sellepoolest, et tal oli asjade ja olukordade kohta oma arusaamine, mida ta ka esitas. "Õpetaja jaoks on suur rõõm, kui keegi viitsib teistmoodi olukordi hinnata, siis on elevust ja põhjust ka teistel ärgata uutele mõtetele."

"Lapsest saati on mul säilinud tõepoolest küsimuste esitamise võime ja tahe, mis salata - ka lapsest saati pole ma just harva kuulnud öeldavat "nii ei saa teha", "nii ei tehta", "miks sa ei tee nii nagu teised"," tunnistab Strandberg ise.

"Tehnoloogia areneb sedavõrd, kuivõrd suudetakse häid ja ettenägevaid lugusid välja mõelda ja rääkida. Nimetatagu neid lugusid siis visioonideks, teooriateks - milleks vaid," on Strandberg kirjutanud artiklis. Ja sellistest lugudest tal puudu ei tule.

Matsalu lahe roostik on kullaauk. 12 000-15 000 tonni pilliroogu aastas saaks jahvatada ning pressida brikettideks, mis oleks keskkonnasäästlik biokütus. Reostusmaksude tõusu tõttu on näiteks Saksamaa, Taani ja Rootsi säärasele tootele põhjatu turg. Selline oli rohelise visionääri sõnum kohtumisel Lihula elanikega.

Või siis aastatetagune uudis, et Strandbergil on kavas luua Tallinna äärelinnadesse ja Eesti väikelinnadesse uuel tehnoloogial põhinevaid heitvee puhastusrabasid, mis viiksid alla puhastusraba juurde rajatavate uuselamurajoonide kinnisvarahinnad. Kui raba läheduses pole, siis see luuakse. Strandbergi sõnul on isepuhastuvate märgalade rajamine tulevikuäri.

Kõik need, vahel ka pöörased ideed tulevad Rainer Nõlvaku arvates sellest, et Marekil on peas oluliselt kiirem protsessor kui tavainimesel.

Seesama protsessor on välja käinud ka ökoloogilise pankroti idee, mis oleks likvideerimisprotseduur ettevõtete suhtes, mis ei suuda oma toiminguis kuidagi keskkonnaruumi ära mahtuda.

Strandberg on näiteks välja arvutanud, et pea miljardi mobiiltelefoni pidevaks käigushoidmiseks tänaseid tehnoloogiaid kasutades töötab maailmas nii umbes kuni viie Eesti jagu elektrijaamu ning automootoreid. Või et põlevkivist saadud energiast jõuab elektripirni neliteist protsenti ja teist samapalju kaob liinides, ehk üheksa miljardi krooni eest kütame me Narva veehoidla vett ja õhku.

"See on erinevate koolide haridustega külge harjutatud mõtlemisviis - arvutada, võrrelda ja kombineerida induktiivset ja deduktiivset järeldustele tulemise viisi," räägib Strandberg ise.

Mehe sõnul on tema ilmanägemisel ning -mõistmisel palju abi olnud ka sellest, et olles juba Tartu Ülikoolis teadur ja õppejõud, sai ta stipendiumi, mille kasutas töötamaks ja õppimaks Pariisi V ülikooli juures olevas Süsteemide Topoloogia Instituudis.

Kõrgelt hindab ta ka Tartu Ülikooli haridust ning kõiki oma õpetajaid. "Arvan, et on vähe neid, kes oleksid oma hariduse või õpetajate peale suisa kurjad. Mina olen tänulik kõigile oma õpetajatele."

Strandbergi klassijuhataja on siiani seda usku, et "mida Marek väärtustab ja ette võtab, see on asjalik asi ja saab tehtud."

Meie tutvus on päris pikk. Algas aastal 1989-90, kui prantslased küsisid, kas oleks võimalik leida üks noor, kellele anda stipendium Prantsusmaale õppima minekuks. Küsisin siis poegadelt, kas nad teavad kedagi. Soovitasid Marekit.

Mareki lähenemine asjadele on teadlasele omane - kas on asi või on tühja jutu ajamine.

Mis puudutab roheliste keskkonna- ja energeetikaplatvormi, siis olen ise sada protsenti püüdnud sama asja ajada. Ka Europarlamendis näen, et sotsidel ja rohelistel on üsna sarnased vaated, rohelised lähevad küll mõnes küsimuses kaugemale.

Poliitikas on Marek harv nähtus - tal on nägemusi pikema aja peale. Meil ju üle leti ei nähta, nähakse ainult seda, mis on leti peal.

Oleme Eestimaa Looduse Fondi nõukogus enam-vähem samast ajast, vist 1998. aastast, sealtkaudu ka ammused tuttavad.

Vaidlus Marekiga eeldab väga sihipärast ajukasutust, vastasel korral olevat tal komme irooniliseks minna. Samas on teda võimalik veenda, tuleb lihtsalt keskenduda tugevatele sisulistele argumentidele ning neid kindlalt esitada, umbes nii, nagu jäälõhkuja jäämäega teeb.

Ebaolulistest asjadest tüdineb ta kiirelt, ilmselt on tal teadlasetüübina igav pisiasjadega tegeleda, kui tee lõppeesmärgi juurde kord juba selgelt nähtav on.

Ega Marek kooli ajal tunnis eriti ei õppinud. Ta teadis asju juba enne, kui need tunnis arutlusele tulid. Tal käisid kodus nii Horisont kui ka vene- ja saksakeelne teadusajakirjandus.

Kuna tal oli tundides igav, siis lõbustas ta end sellega, et joonistas päevakajalisi pilte. Ka minu klassipäevik oli karikatuure täis. Muidugi tegi ta ka õpetajate arvel nalja.

Direktor, kes oli tõsiuskne kommunist, kahtlustas teda pidevalt ja otsis seoseid kolme värvi kasutamisest Mareki joonistatud plakatitel.

Tean lugu, kuidas ta Tartus ülikooli ajal esmakursuslasena kümnerublalist joonistas. Üks vanema kursuse tudeng tuli nende ühikatuppa ja nõudis kümmet rubla, et taksoviina osta.

Marek ütles, et raha me ei anna, aga ma võin selle sulle joonistada. Joonistaski siis punase rahatähe, Lenini pildiga - kõik nii nagu peab. Kuid kirja kohale kirjutas "taksojuhile viina eest tüngategemise raha". Igatahes varsti oli seesama tudeng, nüüd juba purupurjus, tagasi ja nõudis Marekilt uut rahatähte.

Marek on olnud ELFi nõukogu esimees kümmekond aastat. Oma hõivatuse juures on ta väga asja juures, alati on nõukogu koosolekutel kohal. Nõukogu koosolekud on meil tihti lõbusad, need on toimunud näiteks ka nõukogu esimehe töö juures, TTÜs loodusteaduste maja laboris laboriampullide vahel.

Nende inimeste ring, kellega ta suhtleb, on ikka väga lai. Mina näiteks ei võta koosolekul telefoni vastu, tema võtab alati ja siis sosistab, et helistab tagasi.