Robert Antropov alustas karjääri teadlikult riigiteenistujana

Antropov on suurema osa oma elust olnud sisejulgeolekuga seotud. Ta on ala aastaid tundma õppinud ning hiljem selles vallas kaua töötanud.

Kui praegu peaksite lõpetama gümnaasiumi, millise tee nüüd valiksite?

Ma ei ole kindel, kas ma kordaksin seda teekonda. Kui nüüd oleks võimalus uuesti valida, valiksin pigem majanduse või õigusteaduse.

Tol ajal, kui ametit sai valida, tuli mõelda pikemas perspektiivis. Riik oli suletud ja välja oli raske saada. Välissuhtlust ja majandust õppida ei olnud mõtet.

Palju mõjutas see, et olemas oli KGB ning tuli olla ettevaatlik, sest mu isa on päritolult soomlane. Perekonnanimi oli meil varem Savinen. Ka selles on oma osa, et sel ajal viidi Eesti poisse sõjaväkke minnes Afganistani, paljud neist kahjuks tagasi ei tulnud.

Sestap tundus, et riigiametnikuks õppida on mõistlik. Kuigi mulle mundri kandmine ei istunud, tundus tuletõrjuja amet sõjaväelase ja miilitsa kõrval neutraalsem. Samas - mu isa ja onu olid tuletõrjujad.

Noorele karjääri alustavale mehele tasus see majanduslikult end ära?

Sisuliselt oli tegemist tsiviilametiga. Kuid see oli mundriga amet. Kui said erihariduse kätte, oli topeltpalk - kõrgharidusega inseneri palk oli 110 rubla, kuid minu oma 220 rubla.

Ei pidanud ka sõjaväkke minema - kolme aastaga sai teenistus läbitud ja haridus omandatud.

Lisaks kõigele sain Tallinnasse ametikoha ning korteri. Karjääri alustamiseks väga hea võimalus.

Kas see tähendab, et lähtusite eelkõige materiaalsetest eesmärkidest?

Ei, seda küll mitte. Sellel ajal sobis see amet pigem sugulaste tausta tõttu. Samuti on see amet hästi märulit täis. Mulle pakkus see huvi, sest olin kooliajal juba hästi energiline ja sportlik - ei püsinud koha peal.

Mida selline töö Teie jaoks konkreetselt tähendas?

Sõna otseses ja kaudses mõttes sai käidud kuumades kohtades. Sai käidud tulekahjudel, seal möllata ja päästa. See oli missioonitunne, tundsin end vahel sangarina - kui tulekahi sai kustutatud või kedagi päästetud. Mäletan, et kord tõmbasin oma rühmaülema tulest välja. See tunne motiveeris järgmisel päeval taas tegutsema.

Kuid siis tundsin, et tahan midagi enamat kui tulekahjudele sõita. Nii et enne Moskva akadeemiasse minekut läksin tuletõrje uurimise laborisse tööle.

Pärast Moskva Päästeakadeemia lõpetamist oli Eestis olemas juba päästeamet ning alustasin uurimiskeskuse loomist.

Räägite päästevaldkonnast nii õhinal ja südamest. Miks Te siis enam sellega ei tegele?

Aeg on vahepeal edasi läinud. Esimene tõsine muutus või pööre oli politseisse minemine. Tehti pakkumine minna juhtima politsei kriminalistikakeskust. Pool aastat veendi mind. Ma ei kujutlenud siis, et pean päästeameti ülestöötatud tehnilise keskuse maha jätma ning kõike nullist alustama.

Kriminalistikakeskus oli alles lapsekingades ja ruumidki olid mööda linna laiali. Lõpuks võtsin selle väljakutse vastu ega kahetsenud midagi. Nendega liitumine ei olnud kerge, aga huvitav oli.

Edasi tuli juba politseiameti juhtimine?

Jah. Just olid olnud märtsivalimised ning toonane siseminister Margus Leivo helistas ja kutsus mind politseiameti juhiks.

Kohe ma ei nõustunud, kuid järele mõeldes, leidsin, et mul oleks seal palju uut ära teha ning politsei asjaajamist paremaks muuta.

Kas tegite midagi paremaks?

Ma usun küll.

Olete ikka kindel?

Olen kindel. Muutsime näiteks politsei reageerimiskiirust. Seeläbi paranes kuritegude avastamine ning inimeste usaldus politsei vastu kasvas. Esimese aastaga tõusis usaldus 53 protsendile, veel aasta edasi oli see 73 protsenti ning 2004. aastaks 78 protsenti. Jõudsime päästeametile järele. Kuritegude avastamine kasvas 36 protsendilt üle 50 protsendile.

Liiklus oli drastilises seisus, nii nagu ta praegu jälle on, kuid lõime liiklusüksused perfektuurides ja eriüksuse. Kogu politseinike suhtlemisviisi muutsime inimsõbralikumaks - abistavamaks. Ma usun, et see õnnestus.

Millised Teie koosolekud välja näevad? Kas räägite ainult Teie?

Ei. Mu juhtimisstiil on delegeeriv. Ka politseiametis ei juhtinud kogu politsei tegevust mitte amet ega politsei peadirektor ainuisikuliselt, vaid moodustasime erinevad juhtgrupid, mis võtsid otsuseid vastu konsensuse alusel. See oli absoluutselt teine süsteem kui enne mind, kui peadirektor oli A ja O.

Kas igatsete eelmisi ameteid taga, kuigi nüüd töötate hoopis teises maailmas?

Igatsus see vast ei ole. Kindlasti ei lähe ma enam politseisse ega tuletõrjesse tagasi. Kahju on vaadata siiski.

Seda, mida ma tegin, ei tule keegi teine otse lammutama. Küll aga on näha, et kui mitte midagi ei tehta, siis vajub politsei taas stagnaaegsetesse rööbastesse.

Juhid on passiivsed, ei tõmba alluvaid kaasa. Juhtimine on kaldunud taas autoritaarsusesse. Ministri käsk täidetakse silmapilkselt, kuigi minister ei peaks üldse ennast politsei asjadesse toppima.

Nii et riigiteenistuja karjäär on lõplikult läbi?

Põhimõtteliselt küll. Tegelikult olen varem kadestanud äriinimesi.

Kadestanud?

Noore riigi organisatsioonide ülesehitamisel tegutsesin missioonitundest, kuid nägin, et tuttavad ajavad äri. Minulgi oleks neid võimalusi olnud. Samas oli meil peres vaikiv kokkulepe, et isa ja vend on äriinimesed ning mina olen pere esindaja riigiteenistuses.

Tunnen Robertit juba pikemat aega. Tõsiselt positiivsest energiast pakatav inimene. Silmini täis kõikvõimalikke ideid ja plaane.

Paljud tema ideed kihutavad ajast ees. Ideid täide viies on ta suutnud arvamust muuta nii mõnelgi skeptikul. Kindlasti on tal mõtteid rohkem kui aega nende realiseerimiseks.

Proovides kritiseerida, võikski välja tuua veidi liialt dünaamilise elustiili, mis selles eas peaks juba rahunemise tundemärke näitama. Samas teeb isiklikult natuke kadedaks, et Robert on siiani suutnud aega jagada töö ja oma aja vahel, unustamata sealjuures sporti.