Uhkus kahjustab idasuhteid

Muidugi on see mõistetav, et eestlastel on Venemaa ja venelastega traumaatiline suhe, nagu rahvusvahelist tähelepanu saanud pronkssõduri juhtumgi näitab. Monumendi kesklinnast äraviimise plaan on duumas suuri emotsioone tekitanud ning taas kord on Venemaa ähvardanud kaubandussanktsioonidega.

See ei ole ELis reaalne, kuid kaubavahetuses võivad venelased oma suhtumisega tekitada mitmesuguseid probleeme, kas või näiteks piiriületuses.

Ka Soomes leidub ebalevat suhtumist venelastesse. Karjala kaotus on hästi meeles. Halvemini mäletatakse Hruštsovi poolt Kekkonenile antud lubadust, et Soome saab Karjala tagasi siis, kui Saksamaad ühinevad...

Soomlaste suhtumine venelastesse erineb eestlaste omast ses suhtes, et Soome poliitikud on ikka veel käpakil Venemaa ees. Kaubandussuhted Venemaaga on juba vaata et inimõigustest tähtsamad. Rahvas on skeptiline, aga riik ja ettevõtted näevad Vene turus peituvat suurt võimalust.

Tõsi on, et vaene ja väike rahvas ei saa endale uhkust lubada. Ta peab olema alandlik ja püüdma kõigist võimalustest tulu lõigata. Poliitikuilgi tuleb kaaluda, kumb toob rohkem hääli: kas Venemaaga tüli norimine või konstruktiivsed suhted, millest majandus võidab?

Kuigi Eesti on Ukraina või Valgevenega võrreldes energeetikaküsimustes heas seisus, ei tähenda see, et muid Venemaa tooraineid ei vajataks. Näiteks kõik suuremad Eesti saeveskid toovad Venemaalt puitu. Venemaa on teatanud kavatsusest tõsta tollimakse. See on Venemaa ja ELi vahel sõlmitud WTO lepinguga vastuolus, aga lepinguid saab alati väänata. Ekspordimaksude tõus saaks nii Eesti kui ka Soome saetööstusele saatuslikuks. Karm tõde on selles, et praeguses olukorras on Eesti eeliseks rahvusvahelises kaubanduses vaid tööjõud. Samas sööb kiire inflatsioon seda edumaad ning EList leiab odavamatki tööjõudu (Leedust, Poolast, Sloveeniast, Rumeeniast jne).

Reaalne võimalus Eesti positsioone parandada on kasutada paremini ära Venemaa määratud toorainevarud.

Eestil on Soome ees mitu eelist - hea ühendus põhiturgudega, vene keele ja kultuuri tundmine.

Koostöö ja hästitoimivad suhted on tähtsamad kui ükskõik mis monument. Suurepärase näite pakub Sillamäe sadam. See eeskuju on seda olulisem, et üks sadama omanikest on endine peaminister Tiit Vähi. Aladdini lambiks näib aga saavat uus sild üle Narva jõe. On selge, et Ust-Luuga ja Peterburi sadamate omanikud ei vaata silda hea pilguga, kuna see suurendab konkurentsi.

Kuid uue silla rajamine on vältimatu, sest see ei erguta majandustegevust mitte ainult Narvas, vaid ka Ivangorodis. Maailmas leidub küllalt näiteid kaksiklinnadest, mis on loonud hästitoimivaid riigipiire ületavaid kaubandusüksusi.

Väikeriik peab tegutsema sama paindlikult ja tõhusalt kui eraettevõte. Eesti olulisim poliitiline vahend on pikaajaline kaubandusstrateegia. Kaubanduspoliitika peab olema välispoliitika aluseks, mitte vastupidi.

Olgu Soome 1980. aastate lõpp Eestile õpetuseks. Soome üritas ajada tugeva marga poliitikat. Üksikud valuutaspekulandid suutsid ajada Soome pankrotti. Kaubavahetus Venemaaga kukkus kokku, Soome marga väärtus langes kuni 40% ja valitsus pidi võtma enam kui 80 miljardit eurot ehk kolme aasta riigieelarve ulatuses laenu. Ligi 35 000 ettevõtet läks pankrotti ning 700 000 inimest kaotas töö. Seda suppi sööme me tänaseni.