Hannes Võrno: ma pole mingi rätsep

"Ma olen ikkagi õppinud rõivadisainer," harutab Hannes pisut tüdinult kuid resoluutselt tema ameti ümber tekitatud sasipuntra lahti. "Ma ei käi ringi, mõõdulint kaela ümber ja käärid näpu otsas."

Esimene katse uurida, kelleks Hannes end peab, on seljataga. Kuid see küsimus jääb, sest teadagi on Hannes tegutsemas mitmel rindel ja seda enamasti edukalt. Ent mallakem vaid oodata kohtumist temaga.

Kohtumisele Hannes ei hiline, nagu võiks eeldada loominguliselt inimeselt. Arvestades, et eelmisel hilisõhtul lõppes otsesaate "Kahvel" väsitav salvestus, on ta selleks liiga korrektne.

Lubadusi ta samuti niisama ei pilla - sai ju kohtumisaeg kahel korral üle helistatud, enne kui see lõplikult lukku sai pandud.

"Ärme liiga varajaseks aega ka pane. Mul on õhtul salvestused ning tahaksin hommikul natuke kauem magada."

Oleme fotograafiga puurinud pilgud Park hotelli fuajee akendest varakevadiselt sombusele tänavale.

Keda me ootame - kas sõbralikult, kõiketeadvalt muhelevat Kes-Tahab-Saada-Miljonäriks-Hannest või alati intelligentset ja muhedat vestluspartnerit Kahvli-Hannest? Ei tule neist kumbagi ega ka mõnusalt iroonilist kreisiraadiokat.

Sättinud parklas auto ära, jalutab täiesti tavaline rahuliku olemisega kodanik Hannes hotelli treppide poole. Käigu pealt kiikab Hannes korraks üle õla, veendudes, et ta raudruun ei jää tülinaks hotelli taksodele mõeldud parkimisboksis.

Värske ja reipa olemisega Hannes astub fuajeesse ning suundub hotellibaari leti äärde sigarette ja kohvi ostma.

Pärast kätlemist elab Hannes mängeldes ja nurisemata üle pildistamise - on ta ju igasuguste kaameratega harjunud ning nende ees seismine talle raskusi ei valmista.

Hannes räägib, et ta mäletab väga hästi seika, mida ta peab enda esimeseks tõsisemaks õhtujuhi tööks.

"See oli haridusministeeriumi korraldatud gümnaasiumide ja kutsekooli õpilaste taidlusülevaatus," meenutab Võrno. "Mina käisin sel ajal Tartu kunstikoolis - aasta oli 1985. Üritus oli Tombi palees, kus alguses pidin mingi luuletuse või proosapala lugema. Kuid siis tehti ettepanek, et juhi siis juba kogu õhtut. Koos ühe Narva tüdrukuga vedasime seda - mina eesti keeles ja tema vene keeles."

Hannes sai enda arvates esinemispisiku juba varem kodulinnas Rakveres kooliteatris kaasa lüües. Hannes mäletab ka seda, et väikse poisina sai koos vanematega paljudel igasugustel üritustel käia.

"Juba varajases lapsepõlves meeldis mulle näiteks matustel või pulmades jälgida, kuidas keegi midagi tegi või ütles. Ma hakkasin analüüsima, miks ta just nii teeb ja nii ütleb ning kas ta ütleb lahedalt. Olen püüdnud nii teiste headest ja vigadest õppida, eks ka enda omadest."

Hannese teadlik õhtujuhi karjäär algus ühest Mart Sanderi ettepanekust.

"Sander kutsuti Vanemuisesse juhtima Eesti missi valimist. Mart helistas mulle ja ütles, et teeks koos - oleks lõbusam. Sõitsimegi koos Tartusse. See oli minu jaoks üks esimene suur asi - televisioon ja Sander oli sel ajal (on praegugi) Eestis ikka tõsine guru ning oli Modern Foxi hiigelaeg. See oli minu jaoks suur väljakutse."

Hannese jaoks ei ole õhtujuht pelgalt inimene, kes ütleb - nüüd istume, nüüd sööme või nüüd laulab või tantsib see ja see.

Üks tõsiselt proff õhtujuht peab Hannese sõnul suutma olenemata seltskonna suurusest seda koos hoida ja ohjata ka siis, kui üritus kipub oma raamidest või kontekstist välja minema. Kõike võib juhtuda: elekter võib ära minna või juhtub mõne inimesega midagi.

"Üks näide sellest on olümpialaste vastuvõtt aastaid tagasi Tallinna Raekoja platsil, kus tellingud koos sellele roninud rahvaga alla kukkusid. See nüüd oleks olnud see koht, kus oleks vaja olnud õhtujuhti, kes oleks läinud lavale, et rahvas minge nüüd eest ära, astuge paremale või vasakule, teeme kiirabile ruumi," kirjeldab Hannes. "See oli selles mõttes hea näide, mis siis saab, kui õhtujuhti ei ole. Õhtujuht ei ole see tola, kes tuleb, lips ees, ja ütleb: siit nurgast saab salatit ning seal nurgas saab õhupalli taustal pilti teha."

Kogenud mees Hannes kinnitab, et võib vajadusel kunstlikku hingamist teha, tunnistades, et esmaabivõtteid on mõnel korral vaja läinud.

"Õhtujuht peab olema üritusel see viimane inimene, kes paanikasse satub - ei tohi verd ega kellegi kukkumist karta ning tuleb olla valmis ka kakluse lahutamiseks." Sedagi on Hannesel ette tulnud, kuid seni on läinud õnneks ja on saadud sõnadega hakkama.

Kui kutsutakse õhtut juhtima ning alles pärast nõusoleku saamist mainitakse, et tegemist on heategevusüritusega ning seetõttu esinevad seal kõik tasuta, arvab Hannes teguviisi ebaprofessionaalse korraldamise kilda.

"Mina küll tasuta ei esine. Ma teen oma töö ära ja kui tahan head teha, annan pool või mingi osa sellest ära. Tasuta tööd ei ole olemas. Tihti vaadatakse selle peale pika ninaga, et miks heategevusüritusel raha küsida. Ja ma ei ole ainuke selline - on teisigi selliseid kolleege."

Millist üritust Hannes kindlasti ei juhiks? Ära iial ütle iial. Kuid ta on ära öelnud ühele heale tuttavale, kes palus Hannesel viia läbi temale lähedase inimese matusetseremoonia. Kadunuke oli Kreisiraadio ja Hannese fänn. "Raske südamega küll ütlesin ära, ent kartsin, et ma ei vea selles kontekstis välja," märgib Hannes. Pulmad ja matused on talle kõige raskemad tööd.

Kelleks aga Hannes end peab? Elulookirjeldusse ja muudesse sellistesse ametlikesse dokumentidesse on Hannes enda ametiks märkinud oma firma juhataja, kuid teletööd puudutavates paberites on ta saatejuht. "Olen ametlikult TV3 palgaline saatejuht," tähendab Võrno.

Hannes lõpetas viis aastat kestnud eluetapi üritusturundusfirma HV Haus omanikuna, et teha ruumi uutele tegemistele.

"Praegu olen oma kesklinna kontori uksed kinni pannud ning läksime töötajatega kokku leppides seda teed, et igal ühel on omad uued tegemised ja väljakutsed," selgitab Võrno.

Et firmal läks halvasti, Hannes välistab. "Ettevõttel läks hästi, mullu oli firma käive 7,5 miljonit krooni. Kolme palgalise töötajaga firma kohta päris hea tulemus."

Samas ei kao HV Haus veel kuhugi. "Firma jääb alles, esiotsa teen oma pooleliolevad asjad lõpuni. Aga tasapisi tahaks teha juba huvitavamaid asju." Hannes on oma jutu järgi viimasel ajal teinud plaane seoses teatri ja kinoga. "Tahaks lugusid kirjutada, tegeleda rohkem sellise loomingulisema tööga. Äri muutus väsitavaks. Seda üritusturundust juba teevad Eestis paljud ning päris hästi. "

Klassivennad olime Hannesega kuni keskkoolini, kui ta Tartu kunstikooli läks. Sai ühes pingis istutud. Ah jaa, lasteaias käisime ka koos.

Ta oli samasugune nagu praegugi. Juba lapsepõlves oli ta selline humoorikas ja meie seltskonnas selline naljamees. Hästi andekas on ta ka - Rakvere muusikakoolis mängis ta saksofoni, akordioni ning joonistas hästi.

Millegi pärast sai ta väga hästi teiste laste emade-isadega läbi. Tal oli juba siis endast palju vanemaid sõpru, nagu praegu näiteks Olari Taal.

Minu teada oli esinemisvajadus tal kogu aeg. Mäletan, mil mingis kultuurimajas oli vaja kiirelt ühte ürituse juhti asendada. Hannes improviseeris tänu oma pillimänguoskusele 10 minutiga igati korraliku etteaste.

Muidugi ulakusi sai ka ikka omajagu tehtud. Meil oli selline komme - Rakveres oli stendi peal autahvel ning kui keegi, kelle pilt seal üleval oli, sellest mööda jalutas, hõikasime stendi tagant tema nime ning hüütav pidi enda hõikaja järele ringi vaatama. Rakvere ju väike linn ja kõik tunnevad kõiki.

Teine kord lasime juuksuri ees teiste rattakumme tühjaks - mina lasin tühjaks Hannes oli valves. Siis aga ühel korral seal tühjendasin kummi, kuni mu isa mulle selja taha astus. Hannes oli siis juba selleks ajaks jalga lasknud.

Muidugi pidime selle ohvri rattakummid siis täis pumpama.

Praegu me enam eriti läbi ei käi. Kui juhuslikult kohtume kuskil, siis juttu räägime. Läksid ju meie teed enne keskkooli lahku.

Ma arvan, et sellist elu, nagu ta praegu elab, on ta just endale ette kujutanud - tegeleb paljude asjadega. Juba lapsena oli ta selline rahutu hing.

Rainer Sarnet on Hannes Võrno klassivendja kunagine pinginaaber.

Mind on kutsutud mitmele üritusele, mida ta juhtinud on. Ta on äärmiselt vaimukas ning humoorikas, kuid seda alati väga intelligentsel ja soliidsel moel, muutumata kunagi labaseks.

Eriti on mulle meelde jäänud üks üritus restoranis Gloria. Esitleti eri kodumasinaid, kuid ta suutis sellest teha tõelise ühemeheetenduse! Tänu temale on see selline eeldatavalt igav kodutehnika esitlus jäänud aastategi tagant meelde.

Samas ootab ta viisakat käitumist ka ürituse külalistelt. Kui olin veel tüdrukute ajakirja Stiina peatoimetaja, kutsusime ta peo õhtujuhiks.

Tavapärasel nänniloosimisel läksid tüdrukud elevusest liiga agressiivseks ning Võrno jalutas seepeale lihtsalt lavalt minema (pärast tuli muidugi tagasi), öeldes neile enne, et kui nad korralikult käituda ei oska, siis auhindu ei saa!