Rikkus tuleb maainimese juurde väga vastumeelselt

Eufooriasse - inimeste sissetulekud kasvavad ning elu läheb aina paremaks - tuleks suhtuda diferentseeritult. Üldtuntud on tõsiasi, et regionaalsed erinevused sissetulekutes on kärisenud üpris suureks.

Eestis oodatakse sissetulekute suurt kasvu kogu riigis, kuid ma väidan, et maaelanikud ei hakka võimalikust palgakasvust reaalselt palju paremini elama. Samuti ei kasva sissetulekud maal kahjuks nii kiiresti kui mujal.

Millised argumendid seda seisukohta kinnitavad? Teame, et töökohti jagub maal vähestele. Päris kopsakas osa töökohtadest kuulub avalikule sektorile, kus on oodata suuremat palgatõusu. Aga erasektori palgatõus ei tule sedavõrd suur kui linnalistes asumites. Miks? Põhjused on üpris lihtsad.

Et töökohti maal napib, siis on inimesed nõus töötama väiksema raha eest kui mujal Eestimaal. Peaasi, et töökoht oleks olemas. Seega tööturul maal sisuliselt puudub konkurents ja tööjõupuudus ei tekita samuti olulist survet palgatõusuks.

Kui asulas on näiteks üks tööandja, siis dikteerib ta tingimused. Tingimusi saab ta peale suruda nendele inimestele, kes elavad antud asulas ning ei ole võimelised või ei soovi mujale tööle minna, kus sissetulek võiks olla kõrgem.

Loomulikult võib tuua rea näiteid ka sellest, et eksisteerib vabu töökohti, ettevõtjad kurdavad, et töötud inimesed ei tule tööle, ning nõnda tekib ka paratamatu palgasurve. Ent see pole just märkimisväärne.

Paljudel juhtumitel pole maal paikneva tööandja majandustegevus eriti konkurentsivõimeline. See tähendab, et ta saab turul olla valdavalt vaid sellepärast, et pakub oma teenust või toodet madalama hinnaga. Madala hinna eelduseks on aga töötajatele makstav väike palk.

Et konkurentsi sisuliselt pole, siis ei ole ka töövõtjate poolt tugevamat survet töötasu suurendamiseks.

Tugevama surve puhul rakendub aga teine stsenaarium: tööandja ei soostu nõutavat palka maksma ning töövõtja peab töökohast loobuma või ei saa töökohta. Teine variant - tööandja tõstab mõneks ajaks palka - ei tööta kahjuks kaua, sest kui tootmises midagi muud ei muutu, ootab tööandjat ettevõtte sulgemine. Tema tooted ja teenused ei ole enam konkurentsivõimelised.

Ühesuguses majanduslikus keskkonnas tegutsevad nii tööandja kui ka töövõtja. Mõlemad saavad olukorrast aru. Ja tulemuseks on väike palk või üldse mitte midagi.

Infrastruktuuri nõrkus aitab samuti kaasa niisuguse monopoolse seisundi tekkimisele. Inimesed võivad küll vaadata endale valmis uue töökoha kusagil kaugemal, kuid paljudel juhtudel sellest loobutakse. Põhjuseks on transpordi kõrge maksumus.

Mõnikord selgub, et kogu teenitud raha kulukski tööle minekuks ja sealt tulekuks. Antud seik on mõnigi kord oluline põhjus, miks inimesed ei lähe tööle, kuigi töökoht oleks justkui olemas.

Tööuuringud näitavad, et juhul, kui inimesed peaksid kaotama töö, ei usu nad suurt, et saaksid uue töökoha oma elukohas. Ikka usutakse leiduvat uus töökoht kuskil kaugemal - teises maakonnas või veelgi kaugemal. Teises vallas või maakonnas töötamiseks vajatakse reeglina autot, mille pidamine on kallis.

Kui maal elav inimene juhtumisi ise aiamaal midagi ei kasvata, osutub maainimese elu kallimaks kui linnainimesel. Seda mitmel põhjusel. Maakaupluste hinnatase on kõrgem kui linnas, transpordile kulub rohkem raha ja aega.

Loomulikult võib elada vaikselt urus, siis on kulutused väiksed. Iseäranis juhul, kui elad oma majas. Siis ei pea ka linnakorteri elaniku kombel kommunaalmakseid maksma. Kuid oma majale kulub ikkagi raha, sest midagi peab ometi pidevalt uuendama või remontima. Seega ei pruugi maal oma maja pidamine sugugi odavam olla kui elu linnakorteris.

Elu vajab elamist - maal elavad inimesed otsivad väljapääsu. Tööl käiakse kaugemal, suuremates tõmbekeskustes.

Tihti elatakse tõmbekeskuses 5-6 tööpäeva ning vaid üks päev ollakse kodus. Leidub ka neid, kes pendeldavad iga päev maakodu ja töökoha vahet. Ent milline aja- ja rahakulu see on!

Inimesed seavad sammud välismaale. Osa Soomes tööl käivatest inimestest elab sama elu nagu tõmbekeskuses töötavad inimesed. Tavaliselt elatakse välismaal pikemat aega ning tullakse seejärel korraks koju käima.

Sellisel kombel suurema sissetuleku teenimine läheb päris kalliks: tekib võõrdumine perekonnast, minnakse lahku jms. Paljudes sarnastes peredes ei tule laste muretsemine kõne allagi ebakindluse pärast, mille taoline elu endaga kaasa toob.

Kui räägime sellest, et maal elu edeneb, tuleb suur osa sellest kirjutada töökohtade arvele, mis ei asu maal, inimeste kodukohas.

Maal asuvad töökohad pakuvad üsna väikest perspektiivi ning vähe kindlustunnet. Täna on saeveski, kuid homme näiteks enam pole.

Linnainimesel on võimalus streikida ja protestida, maal on see perspektiiv peaaegu mõeldamatu.

Võitlus võimaluse eest saada inimväärset palka sumbub paljudel juhtudel vaikselt.

Ometi uuendatakse maal praegu majade katuseid, voodreid ning korrastub maa-asulate välimine nägu. Ent sellel korrastumisel on kas suurtalunike, mujal teenitud raha või laenuraha lõhn juures.

Mujal teenitud raha ning laenuraha on päris kibeda maitsega. Maainimese jõukus kasvab tasapisi, kui selle hoog ja hind on hoopis teistsugune kui linnainimese omal.