Ettevõtjaks sündinud Karu

Eesti rikkaimaks meheks peetav Armin Karu, ise ta peab end küll virtuaalselt rikkaks, on südamest tööd lõhkudes ehitanud üles Eesti hasartmängu lipulaeva Olympic Casino, mis nüüdseks on börsituulte jõul täispurjes edasi tüürimas rahvusvahelistes vetes. Firma on nüüdseks tegutsemas kaheksas Ida-Euroopa riigis. "Kõike tuleb südamega teha," märgib introvertne kasiinokunn.

Mingil põhjusel peetakse Teid inimeste ja äripartnerite suhtes üsna umbusklikuks, millega elate oma elu ise keeruliseks. Mis Teiega on?

Midagi ei ole lahti. Väga raske oleks üles ehitada firmat, kus töötab 3000 inimest, kui sa ei usalda oma lähimaid kaasvõitlejaid. Kindlasti ma usaldan inimesi. Meil on firmas väga pikaaegne monoliitne juhtrühm. Samas ei saa unustada iidset tarkust - usalda, aga kontrolli, et usu Allahisse, kuid kaamel seo kinni. Õnneks oleme aga börsifirma ning sellega on kõik kontrollimehhanismid tagatud.

Kas kodanik Armin Karu on umbusklik?

Võib nii öelda, et ma suhtun keskmiselt kriitilisemalt erinevatesse seisukohtadesse. See tuleneb mu loomupärasest suurest uudishimust. Küsin palju, et olla kindel selles, kas esitatud seisukohtades ollakse siiski veendunud. See pole kahtlustamine, see on pigem soov aru saada ja mõista.

Kas jutud Teie umbusklikkuse kohta võivad tulla 10 aastat tagasi äripartnerite korraldatud Teie vastase atentaadi pärast?

Ma olen selle teema enda jaoks selgeks mõelnud ja mind ei sega see elamast. Samas olen sellest omad järeldused teinud ning ma olen väga palju sellest õppinud. See oli minu jaoks ebameeldiv ja ma ei tahaks sel teemal eriti palju rääkida.

Mõistetav. Kuid ehk saate mainida, millised järeldused tegite?

Ilmselt sai liiga sinisilmselt suhtutud kõigisse lääne poolt tulijatesse, ei kontrollitud piisavalt tausta. Hiljem tuli välja, et polnud kõige puhtama minevikuga inimesed.

Võimalik tõesti, et see juhtum võis muuta mind mingil määral umbusklikuks. Ma ei taha mineviku teemadel eriti peatuda, eluga tuleb edasi minna.

Kas börsifirmadele omane rääkimise piirang Teid isiklikult kuidagi kammitsema on hakanud?

Kammitseb küll, kuid mitte liiga palju. Räägiks plaanidest natuke rohkem kui võiks, kuid oleme börsireeglitega nõustunud. Varem oleksime saanud piltlikult küll öelda, et tahame maailma vallutada, kuid nüüd küsitakse kohe, kus lepingud on või millal lepingud tulevad.

Nii palju võib öelda - tahame firmaga jõuda nii kaugele, tõestamaks, et Eesti Nokia ei ole ainult mobiiltelefonid.

Olete korduvalt öelnud, et tegutsete kindla visiooni nimel. Kuhu Te jõuda tahate?

Nüüd tulebki see piir ette, millest ma börsireeglite tõttu rääkida ei tohi. Kui isiklikult rääkida, siis tahame kindlasti jõuda rahvusvaheliselt suurte tegijate hulka.

Aga kuhu Armin Karu tahab jõuda?

Armin Karu kaasaarvatud. Ma samastan ennast väga kindlalt Olympic Entertainment Grupiga.

Miks, Te olete ju lihast ja luust inimene?

Seda küll, aga ma olen inimene, kes elab põhiliselt tööle ning pärast tööaega muidugi ka perele. Minu jaoks muudel asjadel ei ole mõtet, kui vaid saaks ennast läbi töö arendada ja midagi saavutada, mida ka teised tähele panevad.

Nii et olete töösõltuvuse küüsi langenud.

Ei, kuhugi võrku pole ma sattunud. Ma olen juba sündinud sellisena. Ma olen jäänud selliseks, kes ma olen. Olen kogu elu tahtnud ennast tõestada, midagi saavutada, jätta endast jälg maha. See on see, mis sunnib igal hommikul rõõmsalt tööle tulema ja maksimaalselt pingutama, et teha veel rohkem ära.

Raha on lõppude lõpuks vahend, et liikuda järjest lähemale enda unistustele ja visioonidele. Raha pole selleks vaja, et elu nautida. Elu nautimiseks oleks mul raha olnud juba kümme aastat tagasi rohkem kui küll ning poleks pidanud elu lõpuni tööd tegema. Kuid see elu pole minu jaoks - olen loomult ettevõtja.

Tundub küll. Teist endist on väga raske rääkida - mis tahes teema puhul ei saa firmast üle ega ümber.

Aga selline ma olengi. Nagu öeldud, ega peale töö ja pere muud ma ei tahagi.

Milline aeg oli Teie jaoks firma börsile viimine?

Emotsionaalselt oli see kõrghetk. Selles mõttes, et iga ettevõte, mis läheb börsile või mis on börsikõlbulik, kuulub ettevõtete kõrgliigasse. Börsileminekut toetasid kõik - firma töötajad, minu sõbrad ja tuttavad. Põhimõtteliselt toetas seda ka ühiskond, sest mida rohkem on börsifirmasid, seda elutervem on ka ettevõtluskeskkond.

Samas oli see periood füüsiliselt väga raske. Ettevalmistus tuli ära teha üsna lühikese ajaga. Otsusest kuni börsile jõudmiseni läks kolm-neli kuud. Näiteks paar-kolm nädalat firmat Euroopas tutvustades alustasime tööga hommikul kell 8 ja lõpetasime õhtul kell 10.

Kas pereelu kannatas?

Pereelule kogu see periood negatiivselt ei mõjunud, sest nädalavahetused sain ikka koos perega olla, nagu tavalisel tööajal. Kuid perele olen saadud toetuse eest väga tänulik. Igale juhile on pere tugi väga oluline. Pere on isegi kui tankla, kus end järgmiseks sõiduks tankida.

Sel juhul mida Teie perele olete vastu andnud?

Tõesti olen ma kõvasti võlgu perele. Eks nädalavahetustel ma üritan midagi ka anda, mitte ainult võtta. Tööpäevadel jääb paraku andmine pisut väheseks küll.

Õnneks mul on armas viieaastane tütar, kes juba oma juures olekuga laeb mind piisavalt täis. Ja ilmselt saab ka tema ainuüksi sellest, et tema kõrval olen, vajaliku laengu. Kui üksteisega olemist nauditakse, saadavad sellest mõlemad.

Pärast börsile minekut saite lõpuks käed rüppe lasta?

Käed saab siiski rüppe lasta puhkusele ajal. Kohe ma puhkust võtta ei saanud, sest 23. oktoobril läksime börsile ning siis tuli kolme päeva oluline kasiinoalane konverents Las Vegases. Pärast seda võtsin küll nädala puhkust. Siis oli küll pingelangus.

Lihtsalt istuma jääda muidugi ei saa, sest börsileminekuga ei ole ju töö tehtud. Tõsine töö läheb edasi, et näiteks aktsia hind kerkiks ja usaldus firma vastu kasvaks. Ka mul endal tuleb olla nii meie töötajatele kui ka investoritele heaks eeskujuks. Mul on tõsiselt hea meel, et meil on seni hästi läinud, olenemata sellest, et tegemist on natuke raskema valdkonnaga kui näiteks ehitus või restoraniäri. See nõuab meilt igas mõttes topeltpingutamist ja -vastutust.

Praegu rikka mehena mäletate oma esimest teenistust?

Mäletan seda väga täpselt. Ma olin lõpetanud II klassi. Pirita-Kosel elas mu vanema, kelle juurest käisin täiesti teadlikult Pirita motovõistluste ajal puude ja põõsaste alt õllepudeleid korjamas. Sellega teenisin päris korralikke summasid. Ühe sellise nädalavahetusega sain 35 rubla, mis oli sel ajal mu ema palgast pool. Nii et juba sel ajal oli selline oma raha hankimise pisik sees.

Nii et ettevõtlus juba veres?

See on küll kaasa sündinud. Väidetavalt on ühiskondades umbes seitse protsenti looduse poolt antud ettevõtjahingega inimesi. See on tegelikult loodusvara. Kui oleks see protsent näiteks 15, oleks see hindamatu lisaväärtus igale ühiskonnale.

Soomes näiteks on ettevõtlike inimeste protsent kaks-kolm, Eestis seitse-kaheksa. Ilmselt on Soomes küll ettevõtlikke rohkem, kuid riigi ettevõtluspoliitika on seda pärssinud - riik on liiga vähe ettevõtlikkuse soodustamiseks teinud. Eestis on riik palju rohkem ära teinud.

Kas Teie jõukus on kasvatanud sõprade ringi?

Ei ole. Need sõbrad, kes on aastaid olnud, on samaks jäänud. Kuid jah, abivajajaid ja toetuseküsijaid on küll juurde tulnud.

Armin on tõeline juht. Kõrged professionaalsed teadmised, ambitsioonikus ja sihikindlus on vaid mõned tema kõige selgemad omadused. Ta on teinud julgeid, aga väga õigeid otsuseid ning ehitanud üles võimsa ettevõtte.

Hoolimata meie seniste turgude suhtelisest väiksusest, teavad ja respekteerivad Arminit ja Olympicut ka mitmete suurte börsil noteeritud USA kasiinofirmade bossid. Armin on läbi ja lõhki Eesti patrioot.

Sõbrana on Armin seltskondlik ja innustav kaaslane. Kui muidu on tema tegemistes oluline mõõdutunne, siis Pirital kasvanud poisina on tal ka üks tõeline kirg - meri.