Cardo Remmel: õllega eurot koju toomas?

"Kui üks Rootsi elanik saaks oma palga eest osta kuus 2800 pudelit õlut ja Poola elanik 1300, siis Eesti elanik 950. Ma ei taha öelda, et keegi peaks oma palga õlles välja võtma, vaid näitlikustada maksude korrelatsiooni riigi palgatasemega," kommenteerib ASi Pere juhatuse liige, endine Saku Õlletehase juht Cardo Remmel Äripäevas.Alkoholiaktsiisi järsk tõus oleks tema sõnul märk muutuvast alkoholipoliitikast, mis eeldaks alkoholipoliitika selget sõnastamist ja vaadet Balti regioonile tervikuna. Niigi on õlleaktsiisi vahe Läti ja Leeduga kaks korda Eesti kahjuks. See on hoogustanud piirikaubandust Lõuna-Eestis, jättes Eesti ilma aktsiisitulust Läti kasuks. Oma tarbeks tohib ühe piiriületusega ühest liikmesriigist teise viia 10 liitrit kangeid alkohoolseid jooke (alkoholisisaldusega üle 22%), 20 liitrit aperitiive või vahetooteid, 90 liitrit veini ja 110 liitrit õlut.

"Järsk aktsiisitõus annaks Eesti majandusele tagasilöögi mitmes plaanis. Näiteks Rootsi Õlletootjate Liidu andmetel suurenes pärast aktsiisi tõstmist 2003. aastal illegaalselt või (EL riikide vahel legaalselt) riiki sisse toodud õlle hulk 65%. Rootsi alkoholi ja narkootikumide sotsiaaluuringute keskuse andmetel ulatub salaõlle turuosa nüüdseks 14%ni ning eelnevast järeldusi tehes kaalub Rootsi valitsus alkoholiaktsiisi langetamist," lisas Remmel.

Teine riskitegur on Remmel sõnul turism kui üks Eesti majandusedu peamisi alustalasid. "Konjunktuuriinstituudi viimane alkoholitarbimise uuring näitas, et Eestit külastavatest turistidest on 56%-le Eestisse tuleku põhjuseks odav, kuid kvaliteetne alkohol. Arvestades, kui tugevalt on Eesti majanduskasv olnud seotud turismiga, oleks nendest turistidest loobumine ilmselgelt lühinägelik. Traditsioonilised veinimaad kasutavad oma kvaliteetset, kuid odavat veini turismiarenduses olulise argumendina. Praeguses situatsioonis mängib Eesti oma eelised teiste Balti riikide kasuks."

"Üks vana Euroopa liikmesriikide häid tavasid on seista kodumaise tööstuse eest. Näiteks Prantsusmaal kehtivad veinireklaamile märksa leebemad piirangud kui võõrapäraste lahjade jookide reklaamile. Vastupidine on aga olukord Eestis, kus pole veiniaktsiisi tõstetud alates 1990ndate keskpaigast, küll aga on selle aja sees kergitatud kolmel korral õlleaktsiisi. Ka praegune hüppeline aktsiisitõus puudutab meie traditsioonilist tööstusharu - õlut, kuid mitte veine," märkis Remmel.

Konjunktuuriinstituudi andmeil moodustavad 88% Eestis tarbitavast õllest kodumaised kaubamärgid. Õlletootmine on Eestis traditsiooniline tööstusharu, mis loob kvaliteedi, tööhõive ja maksude maksmise kaudu Eesti majandusele lisaväärtust. Samas ületab meie õlleaktsiis ELi seatud aktsiisimäära juba mitu korda.

"Olen nõus valitsuse seisukohaga, et eurole üleminek on Eesti majanduse jätkusuutliku arengu seisukohalt vajalik samm. Siiski ei saa ma nõustuda lahendusega, kus riik suurendab lähiaastail jõuliselt inflatsiooni, kaalumata põhjalikult selle käigu võimalikke kõrvalmõjusid," kommenteeris Remmel.

Hüppeline inflatsioon ning planeerimatu maksupoliitika on potentsiaalsete välisinvestorite jaoks olulised ohumärgid. "Arvestades, et meie suuremad konkurendid välisinvesteeringute katlas on Läti ja Leedu, annab Eesti valitsus neile niigi tihenenud konkurentsis veel ühe tugeva eelise," lisas ta.