Õnnelik meeskond sünnib koosloominguna

Pikaaegset meeskonna koostöötreeningute läbiviimise kogemust üldistades näeme, et lisaks paljudele muudele teguritele mängivad suurt rolli kaks meeskonnaliikmete hoiakut: mängija või ohver.

Need hoiakud on enamasti teadvustamata ellusuhtumised, mis määravad mõtlemise ja tegutsemise stiili. Õnnelikus meeskonnas on mängijad, kes loovad koos oma paremat homset päeva. Nad teevad oma elu paremaks eesmärke saavutades.

Õnnetus meeskonnas on ohvrid, kes hädaldavad koos halva eilse ja tänase üle. Keskendudes vaid halvale, puudustele ja vigadele, kaob viimanegi lootus paremale tulevikule. Esiteks ei usuta positiivsemasse tulevikku ja teiseks pole energiat sinnapoole liikuda. Nii nagu mõeldakse, nii on ja veelgi enam - saab ka edaspidi olema.

Koos loomine sünnib olemasoleva hea märkamisest, sellelt pinnalt võrsuva energiaga positiivse tulevikuvisiooni loomises ja üksteise igakülgses toetamises selle elluviimisel. Mängija hoiak on koos loomise alus. Koos loomine teeb meeskonnaliikmeid õnnelikuks.

Koos loov meeskond treenib ennast pidevalt - analüüsib oma saavutusi ja mänguoskusi. Töötab välja uusi taktikalisi ja strateegilisi plaane. Igal mängijal on individuaalne treeningprogramm.

Mängijad tähistavad võite ja kui ei võida, siis analüüsivad tulemust - mida teha, et järgmine kord võita? Meeskonnas toimuvad arenduskoosolekud ja ümarlauad.

Juhil on treeneri roll. Treener ei tee meeskonnaliikmete eest tööd ära, vaid juhendab neid.

Koos hädaldamine põhineb ohvri hoiakul. Kuna hädaldamine neelab energiat ja selle tulemusena negatiivsed aspektid võimenduvad, pole meeskonnaliikmetel motivatsiooni püstitada endale kaasahaaravaid eesmärke ning samuti ei jätku jõudu, et soovitu ellu viia.