Eriti vastumeelselt on häälestatud kuni 20-aastased noored, kellest koguni 54 protsenti taolist uuendust kuidagi omaks võtta ei taha. Kolmandik pensioniealistest on vastased. Soomes olla see protsent palju väiksem. Aga miks ollakse vastu? Just selle pärast, et Eestis soovitakse edasi kihutada!
Automaatjärelvalve plaanid Eestis on üllatavalt väikesed. Kirjas on, et 2009. aastaks peaks Eesti teedel üleval olema vähemalt 10 kiiruskaameratega valvatavat teelõiku. Kas see on kõik, mida peetakse optimaalseks?
Toodud on ka ülevaade teiste riikide praktikast ning viidatud probleemidele, mis tulenevad seadusandlusest, näiteks isikute tuvastamisest. Rootsis, Soomes, Norras, Saksamaal ja Leedus on seadustega võimalik karistada ainult sõidukit juhtinud isikut ning selle tuvastamiseks peab kaamera fikseerima kihutaja näo, mis peab olema selgelt tuvastatav. Selline süsteem loob hulgaliselt vaidlusi, protsesside kulud muutuvad väga suureks.
Seevastu Hollandis tehakse foto sõidukist tagant ning sõiduki haldaja vastutab rikkumise eest sõltumata sellest, kes oli sõiduki roolis teo toimepanemise ajal. Karistusega mittenõustumisel teeb otsuse kohus.
Austrias tehakse foto autost samuti tagant. Sõiduki haldajale saadetakse trahviteatis ja kui trahv on tähtajaks tasutud, siis juhi isikut ei tuvastata ega rikkumist ei registreerita kui seadusrikkumist. Kui trahv ei ole tähtajaks tasutud, tuvastatakse sõiduki juht ja tema suhtes rakendatakse karistusmenetlust üldistel alustel. Liiklusõnnetustes hukkunute arv miljoni elaniku kohta on Hollandis koos Maltaga Euroopa madalaim.
Oma kogemustest mäletan belglasi ja sakslasi, kes oma autoreisist Hollandisse rääkides tõid välja suhtumise muutuse peale piiriületust: Hollandis jälgiti kõiki kiiruspiiranguid, sest teati, et automaatjärelvalve süsteem on karm ja töötab.
Ainult kardinaalsed meetmed võimaldavad hetkeolukorda muuta. Selle vastu saavad tegelikkuses olla vaid need, kes on ise harjunud kihutama ning seetõttu loodavat süsteemi kardavad.
Lõpetuseks väljavõte Tallinna Tehnikaülikooli teedeinstituudi poolt koostatud Eesti liiklusohutuse tegevuskavast aastateks 2007-2010: "Rahvusliku liiklusohutusprogrammi realiseerimise tagatisi pole paraku suudetud realiseerida - puudub laiahaardeline ja süsteemne, erinevaid tegevusvaldkondi haarav koordineeritud tegevus, koostöö riiklikul, regionaalsel ja kohalikul tasandil on tagasihoidlik, õigusregulatsiooni täiendamine on lõpule viimata ja rahastamise küsimus on praktiliselt lahendamata, vabatahtlik initsiatiiv ei toeta riiklikke eesmärke ega riik vabatahtlikku initsiatiivi ning regionaalse ja kohaliku tasandi tegevus on väheefektiivne, vahel aga koguni eirab riikliku liiklusohutuse programmi (RLOP) eesmärke.