Kas meri tõuseb 59 sentimeetrit või 25 meetrit?

ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) töös osalevad maailma tippteadlased. Paneel on ennustanud, et sel sajandil võib maailma meredes veetase tõusta 18-59 sentimeetrit.

Kuid NASA Goddardi instituudi kliimauuringute programmi juht ning Columbia ülikooli professor James Hansen väidab, et need ennustused lähevad puusse, järgmise saja aasta jooksul võib pooluste jääkuplite sulamine vee alla uputada linnu USAst Bangladeshini, kirjutas Globe And Mail.

"Kui me ei võta midagi ette kasvuhoonegaaside emissiooni kärpimiseks, siis on garanteeritud maailmamere taseme tõus mitme meetri võrra."

Hansen avaldas artikli Briti teadusajakirjas Philosophical Transactions of The Royal Society. Alust oma väite kinnituseks leidsid Hansen koos kolleegidega jää- ja kivimiproovidest ning merepõhja analüüsist. Antarktika ja Gröönimaa jääkuplite sulamisega võib lähisajandil kaasneda meretaseme tõus kuni 25 meetrit. Nii kõrgelt loksus maailmamere kolm miljonit aastat tagasi.

Oma ennustuse tõestuseks toovad nad järgmised argumendid: esiteks toob atmosfääri soojenemine kaasa polaarliustike sulamise, aga nad ei sula ühtlaselt, vaid sulamine hoogustub sajandi teisel poolel tuntavalt. Protsess võib kujuneda nii hoogsaks, et poolustelt võib jää hoopis kaduda.

Jää ja lumi peegeldavad päikesevalgust tagasi ning hoiavad seega ära maakera soojenemise. Kui aga temperatuur planeedil tõuseb ning polaarjää hakkab sulama (seda on mõlemal poolusel juba täheldatud), jääb järele vähem jääd, mis päikest tagasi peegeldaks. Selle asemel leidub rohkem vett, kuhu päikesekiired neelduvad.

Lõpptulemusena muutub planeet soojemaks ning see kiirendab jää sulamist veelgi. Seda nimetab Hansen nn positiivse tagasiside efektiks.

Inimese poolt atmosfääri paisatud kasvuhoonegaasidele lisanduvad ka loodusest eralduvad kasvuhoonegaasid, näiteks igikeltsa sulamisel vabaneb metaan. See võib omakorda kliima soojenemisele lisahoogu anda.

Sulavesi imbub kaljudeni, mille peal jäälaamad lebavad, see suurendab veelgi jääkuplite ebastabiilsust ning kokkuvõttes kiirendab omakorda sulamist.

Millest siiski nii radikaalsed erinevused IPCC ja Hanseni ennustuste vahel? IPCC viimases raportis ei olnud kasutatud Gröönimaa igijää sulamise kohta kogutud andmeid, samuti ei olnud selles arvestatud positiivse tagasiside efekti. "IPCC raportite läbivaatamisprotsess on kohmakas, seetõttu jäetakse välja värskeim info," ütles Hansen. "See toob vigu sisse."

Toronto ülikooli füüsik Richard Peltier, kes töötab matemaatiliste mudelitega, mille abil ta üritab seletada sulamis- ja külmumisprotsesse Gröönimaal ning on teinud kaastööd ka IPCCle, väidab, et IPCC oletused kipuvad olema ülikonservatiivsed.

Tema sõnul ei saa Hanseni põhiväiteid ümber lükata, sest liustike moodustumist kirjeldavad matemaatilised mudelid ei sisalda infot selle kohta, kui kiiresti liustikud kliima soojenemisele reageerivad. Selleks on vaja mudelit, mis võtaks arvesse kõiki füüsikalisi protsesse, aga sellist pole."

Siiski ei usu Peltier, et jäämütsid sulavad nii kiiresti, nagu Hansen väidab. "Pole teada, mis on tulevikul varuks. Mina ei suuda ennustada, kui kiiresti jää sulab, aga seda ei suuda ka tema."

Teised teadlased suhtuvad Hanseni ennustustesse veelgi suuremate kahtlustega. Victoria ülikooli teadlane Andrew Weaver, kes uurib poolustel asuvate liustike dünaamikat ning teeb kaastööd ka IPCC raportitele, väidab, et sel sajandil ei ületa maailmamere veetaseme tõus üht meetrit.

"Ma ei sea kahtluse alla probleemi tõsisust ega kahtle, et tagasisideefekt on tähtis, aga kontrollimatu tagasiside tõenäosus on väga väike, seetõttu ei pööra IPCC sellele erilist tähelepanu."

Gröönimaa liustikud sulavad kindlasti, aga mitte sajandi jooksul, vaid 1700 aastaga, nagu IPCC ennustab. "Pole võimalik, et liustikud saja aastaga täielikult kaoksid," ütles ta.

Weaveri sõnul on muretsemiseks põhjust küll ja küll, hoolimata sellest, mis tulevik toob. Himaalaja liustike sulamine jätab joogiveest ilma umbes miljard inimest ning kliima soojenemine toob kaasa erinevaid ilmakollapseid - põuda Darfuris ja enneolematu ulatusega üleujutusi Suurbritannias.

Hanseni arvates võivad IPCC konservatiivsed kliimaennustused lõppeda katastroofiliste tagajärgedega.

"Usun, et teadlastel on surve olla konservatiivne. Teadlased on sündinud skeptikutena ning skepsis on teaduslike meetodite ja avastuste tuum," kirjutas ta New Scientistis. "Aga ajal, mil käib jutt liustike püsimajäämise ja maailmamere tõusu ohust, peidab ka ülemäärane ettevaatlikkus endas ohtu. Teaduslik vaoshoitus takistab avalikkuse informeerimist kliima soojenemisega kaasnevast. Me võime hakata seda vaoshoitust kahetsema, kui me istume käed rüpes seni, kuni on juba liiga hilja, et õnnetusi ära hoida."

Hansen kutsub üles panema piiri kasvuhoonegaaside emissioonile. Tema sõnul peaks atmosfääris süsinikdioksiidi taset suutma hoida alla 450 osakese miljoni kohta. Praegu on see näitaja 385.

"Esimese sammuna tuleb panna moratoorium kõigile söeelektrijaamadele, kuni meil on olemas tehnoloogia süsinikdioksiidi kinnipüüdmiseks ja säilitamiseks. Järsult tuleb tõsta makse süsiniku atmosfääri paiskamise eest," lisas ta.