Kas kliima soojenemist põhjustab inimene?

Põhjuseks oli koolis näidatud Al Gore'i film inimese katastroofilisest mõjust kliima soojenemisele, misläbi hävib nii loodus kui inimene ise. Eriarvamuste skaala teise otsa võiks paigutada Eesti akadeemiku Anto Raukase, kelle teadusliku arusaama kohaselt ei suuda inimene kliima muutumisele kaasa rääkida.

Tegelikkuses ei ole ühtegi teadusteooriat võimalik tõestada. Võimalik on ainult koguda andmeid ja neid analüüsida näitamaks, et mingi teadusliku teooria vastu ei ole või on vastuargumente.

Et kliimamuutusi tõlgendavate eriarvamuste ja andmete virvarris selgust saada, on teadlased moodustanud suuri rahvusvahelisi võrgustikke. Peamiseks nendest on ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste paneel IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change), mille 2007. aasta veebruaris esitatud seisukoht on järgmine: enamus 20. sajandi keskelt jälgitud keskmiste globaalsete temperatuuride kasvust on väga suure tõenäosusega põhjustatud inimtekkeliste kasvuhoonegaaside kontsentratsioonide suurenemise tagajärg, mis viib kasvuhooneefekti kaudu maapinna ja atmosfääri alakihtide soojenemisele.

Sellist põhimõttelist seisukohta toetavad kõigi peamiste tööstusriikide teaduste akadeemiad, ainsaks suruemaks teadusringkonnaks, mis on eriarvamusel, on The American Association of Petroleum Geologists. Teadmatus soojenemise ulatuse kohta on siiski suur, näiteks väidab IPCC, et perioodil 1900-2100 kasvab maapinna keskmine temperatuur vahemikus 1,1 - 6,4 kraadi - niivõrd erinevad on mudelite ennustused, mille põhjuseks on eelkõige teadmatus veeauru ja pilvede mõju interpreteerimisel.

Loomulikult tuleb tähelepanu pöörata sõnadele "enamus" ning "väga suure tõenäosusega". See tähendab, et lisaks inimese poolt põhjustatutele on IPCC seisukoha järgselt temperatuuri tõusus ka muid tegureid, ning on olemas väike tõenäosus, mille kohaselt inimmõju siiski ei ole.

Akadeemik Anto Raukasel on teadlasena täielik õigus olla eriarvamusel. Tema osalusel läbi viidud teadusuuringud jõudsid järeldusele, et inimtegevuse mõju kliima muutumisele pole nii tähtis, nagu laialdaselt arvatakse. Tulemused avaldati 2006. aasta märtsis ajakirjas Science, mis on iga teadlase jaoks väga suur saavutus. Samas avaldab Science just selliseid artikleid, mis väljendavad ühe või teise teadusliku koolkonna eriarvamusi mingi põhimõttelise probleemi kohta.

Eesti ajakirjandus aga püüdis uudise üles kindlas kõneviisis. Näiteks Eesti Päevalehes ilmus uudis "Anto Raukas kummutab ajakirjas Science müüdi kliimasoojenemisest". Samas on paljude riikide teaduste akadeemiad avaldanud ühise seisukoha: "IPCC töö esindab teadusringkondade konsensuslikku arvamust kliimamuutuste osas ning see on maailma kõige usaldusväärsem allikas. Vaatamata konsensuse jätkuvale kasvule on viimasel ajal avaldatud kahtlusi kliimamuutuste poolt põhjustatud riskide vähendamiseks. Meie arvates ei ole need kahtlused põhjendatud."

Sageli on võrreldud inimtekkeliste kasvuhoonegaaside emissioone vulkaanide mõjuga ning leitud, et vulkaanide osa kliimamuutustesse on tunduvalt suurem. Tegelikkuses on vulkanismil nii kliima soojenemist suurendavaid mõjusid (gaasilised emissioonid) kui ka vähendavaid mõjusid.

Näiteks Indoneesias asuva Tambora vulkaani purske tagajärjel 1815. aastal paiskus atmosfääri nii palju tuhka, et 1816. aastat teatakse nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas kui ilma suveta aastat. IPCC tugineb oma järeldustes eelkõige viimase 50 aasta muutustele, sel perioodil väga suuri vulkaanipurskeid toimunud pole. Geoloogid aga jälgivad kliimamuutusi eelkõige pikemates ajaskaalades. Selge on see, et väga tugev vulkaanipurse või nende seeria võib avaldada kliimamuutustele tunduvalt suuremat mõju kui inimene.

Omaette küsimus on, kuidas üks või teine teaduslik seisukoht avaldab mõju riigi majanduse ees seisvatele valikutele ning riiklikule sise- ja välispoliitikale. On selge, et süsinikdioksiidi heitmete poolest ühe elaniku kohta on Eesti nii Euroopa kui kogu maailma tipus.

Kui Eesti energiamajandus soovib jääda sõltumatuks ja tugevaks, pole vähemalt lähikümnendil põlevkivienergeetikale olulisi alternatiive, järelikult pole ka oodata Eesti kasvuhoonegaaside emissioonide väga olulist langust. Kas aga on õigustatud sellise valiku õigustamiseks toetuda näiteks meie oma akadeemiku arvamusele, kelle seisukoht erineb maailma juhtivate tööstusriikide teaduste akadeemiate omast? See jääb poliitikute endi otsustada.