Olga Aasavi elu õppetunnid

Meid Atlantise restoranis lauda juhatades Olga pisut lonkab. "Kukkusin just rulluisumaratonil, sõitsin liiga kiiresti mäest alla," selgitab ta nägu krimpsutades. "Jalg valutab, aga oleks võinud ka hullemini minna - oleksin võinud luu puruks kukkuda, näo katki …"

See on üks Olga põhimõtetest: alati mõtle positiivselt, ka halvas näe häid külgi. Siit jõuame kohe Olga kõige olulisema tõeni: iial ei tea, mis millekski hea on. "Kui sa töötad halvast üle saamise nimel, teed miinusest plussi, siis võivad takistused sulle elus veel kasukski tulla," õpetab ta.

See kehtib täiel määral Olga enese kohta. Tema elu kõige suurem õnnetus on kaudselt toonud kaasa selle, et täna on Olga Eesti ühe edukama toitlustusimpeeriumi omanik. Nooruses õppis naine kaubandustehnikumis inspekteerijaks. Tema töö oli kauplusi ja restorane kontrollida. Tööpäevad olid pikad, töö toimus tihti õhtuti ja nädalavahetustel. Kui selgus, et aastane poeg Joel on kurt, otsustas ema otsida ameti, mis võimaldaks rohkem lapsele pühenduda. Temast sai toonases täitevkomitee majas väikese kohviku pidaja ehk siis tänu poja puudele sattus Olga üldse toitlustusse.

Olgale tundub, et enne Joeli kurtuse ilmnemist tundis ta ennast elu peremehena: et tal on kõik kõige paremini ja et nii peabki olema, sest ta on seda väärt. "Kui sa oled elu suhtes ülbe, siis kõiksus paneb su proovile," järeldab naine täna. "Elu ees peab olema aukartus, ei tohi arvata, et kui kord hästi läheb, siis nii jääbki." Ka osa oma tänasest edust omistab ärinaine kõiksusele või õnnejumalannale: "Olen küll proff, aga ka Fortuuna on mind soosinud."

Aukartus elu ees on teinud Olgast silmatorkavalt heldekäelise sponsori. "Anna ja sulle antakse," on Olga põhimõte. Ta on üks Vanemuise toetusfondi asutajaid. "Vanemuine on Tartu sümbol. Selle toetamine ei ole heategu, sest sealt saab ise jõudu tagasi," arvab Olga. "Kui ma annetan lastekodudele, siis on see heategu. Kui Avo Leoki fondi, siis kui ta saab terveks, saab keegi sellest ehk tuge - see ei ole heategu, see on sümboli toetamine."

Kui algas perestroika ja koos sellega tulid kooperatiivid, oli Olga koos oma kaastöötaja Maia Paasiga Tartumaal üks esimesi, kes oma kohviku erastasid ja sealt vaikselt edasi laienesid: Vanemuise kohvik, vahepeal prooviti kätt legendaarse Werneriga, siis võeti käsile Rasputin ja Atlantis.

Werneri kohvikut peab Olga oma suurimaks ärialaseks läbikukkumiseks. Hea sõber Mati Kermas laenas talle sinna investeerimiseks miljoni. Kaks aastat üritas naine kohvikule hinge sisse puhuda, iga päeva lõpus näitas kassa jälle 10 000 kr miinust. "Oleks olnud mingisugunegi edenemine - et mõni päev kas või 8000 kr kahjumit …," kahetseb Olga. "Üks tuttav ütles: kui sa ei suuda müüa isegi sellist kaubamärki nagu Werner, millega sa siis üldse hakkama saad?!" Lõpuks lõi Olga käega ja läks Wernerist Rasputinisse. Tagantjärele peab ta läbikukkumise põhjuseks Werneri ebamõistlikult kõrget üüri. Ja nagu Olgale omane, leiab ta sellestki ebaõnnestumisest positiivse iva: "Sain sealt selle miljoni eest sellise kooli, et selleta poleks ma täna siin."

Maiaga töötas Olga koos 22 aastat, kuni neli aastat tagasi otsustati ärid lahku lüüa. Maiale jäi Vanemuise kohvik, Olgale Rasputin ja Atlantis. Varsti pärast seda võttis Olga ärimees Rein Kilgilt Sunseti rendile.

"Nii pika ajaga, nagu meie Maiaga koos töötasime, kasvavad abielupaaridki lahku," põhjendab Olga. "Maia tahtis rohkem rahulikku elu, mina tahtsin edasi areneda. Pealegi sai ring täis, lapsed kasvasid juba peale. Minul on põhimõte, et kui laps tuleb firmasse, peaks ta nullist alustama. Siis ta teab, kuidas asjad käivad, ja teda ei saa lollitada." Arvata võib, et päris sõpradena daamid lahku ei läinud, kuna Maia keeldub kategooriliselt igasugusest jutuajamisest oma kauaaegse äripartneri teemadel.

Olga ise aga on tõepoolest oma põhimõtteid järginud. Poeg Joel majandab praegu peamiselt vene restoranis Rasputin. Tema eriala on raamatupidamine. Joeli vastne abikaasa Jaanika aga õpib köögipoolel kõike nullist, alates nõudepesemisest. Olga plaanib mõne aja pärast Rasputini poja perele üle anda.

Poja kurtusest hoolimata tubli ja hakkamasaaja inimese kasvatamist nimetab Olga oma elutööks. Kui poeg oli

10aastane, läks Olga tema isast lahku. Olga räägib, et nende peres kordub naisliini pidi kuri saatus: tema vanaisa sai surma 1941. aasta juulis ja tema tütar, Olga ema, sündis augustis. Vanaisa ei saanudki teada, kummast soost laps talle sündis. Kui Olga sündis, läks tema ukrainlasest isa kolme kuu pärast sõjaväkke ega tulnudki enam pere juurde tagasi. Ema kolis oma pere juurde Eestisse tagasi ja Olga pole oma isaga kunagi suhelnud.

Olga abikaasa Enno läks samuti kohe pärast poja sündimist sõjaväkke. "Kui ta tagasi tuli, olime kaks eri inimest," tõdeb Olga. Siiski elati kümme aastat koos, enne kui mees uue naise leidis. "Esimesed kolm kuud pärast lahkuminekut olin hirmus vihane," tunnistab Olga. "Aga milleks vihata - sellega tõmbad ainult endale viha ligi, sest sarnased tunded tõmbavad sarnaseid. Parem armasta ja sind armastatakse."

Täna on eksabikaasa Olga hea sõber. Tema kolmest kasulapsest noorem poeg on Atlantises suvevaheaegadel tööl käinud. Kui Joel juulis abiellus, istus Olga pulmas tema isa uue naise kõrval. "Olen väga uhke, et minu poja isa on toeks ja sõbraks olnud kolmele toredale lapsele ja mitte kunagi pole jätnud oma poega," kinnitab Olga.

Miks pole sarmikas blond Olga 16 aasta jooksul uuesti mehele läinud? "Ma pole tahtnud kellegi peret lõhkuda, aga kõik toredad mehed on ju juba võetud," vastab Olga täitsa tõsiselt. "Mul on hea sõber, kellele ma saan alati toetuda. Mul on nii palju sõpru, et ilmselt ka sellepärast pole tundnud vajadust uuesti abielluda. Kui on vaja minna restorani või teatrisse, pole abikaasa puudumine kunagi probleemiks olnud."

Olga meenutab hiljutist esietendust Vanemuises: tuldi küll koos abikaasadega, aga vaheajal olid mehed ikka omaette pundis ja naised omaette. "Käsikäes käiakse ainult presidendi vastuvõtul," tõdeb Olga. "Mis seal siis vahet, kas ma olen kusagil koos abikaasaga või mitte?

Ma olen 16 aastat üksi elanud, ilmselt ei oskakski enam kellegagi koos elada. Pealegi ma arvan, et abielu on raskem valik ja vabadus on kergem tee. Abielu on selleks, et midagi õppida, aga ju ma pole siis enam julgenud või tahtnud."

Hetkel kulub enamik Olga tähelepanust Sunseti arendamisele. Investeeringud sinna on olnud suured ja tagasi pole need veel tulnud, aga ega see ei saa nii jääda. Aasta algul oli Olgal väike plaan Peterburis kätt proovida. Üks tema tuttav avas seal hotelli ja kutsus Olgat sinna ööklubi ja restorani tegema. Ent siis tuli Pronksiöö ja plaan jäi katki. "Praegu pole vist õige aeg Venemaale minna," arvab Olga.

Loomulikult on ta mõelnud ka Tallinna peale. "Jaan Toots pakkus 50% osalust Astoriasse, aga ma ei ole väga tugev ööklubide äris ja mu kolleegid arvasid, et see ei ole hea mõte," avaldab Olga. "Praegu tundub, et neil oli õigus." Kui Tallinna, siis ainult eksklusiivne restoran kesklinnas, kinnitab ärinaine. Ei mingit ööklubi. Ööklubid on Olga kätte sattunud pigem juhuslikult, pärandusena Urmas Pastilt ja Juhan Kolgilt, kui Olga neilt neli aastat tagasi Atlantise üle võttis.

Kuigi Olga ise ööklubidest eriti innustuda ei oska, leiab ta jällegi positiivse külje: "Tänu ööklubidele on minu meeskonnas palju noori. Mul on väga hea meel koos noorte inimestega töötada ja neilt õppida. Iga järgmine põlvkond on ju alati targem!"

Tegu on äärmiselt sümpaatse, heasüdamliku, meeldivalt ambitsioonika äridaamiga, kes soovib saavutada palju, saavutabki ning samas peab õigeks oma saavutatut jagada. Olga on väga suure ja hea südamega, kui ka sina oled temaga aus ja siiras.

Ma loodan, et ta on paljudele eeskujuks. Kui temal läheb hästi, siis on ta valmis seda teistega jagama. Ta peab oluliseks toetada kultuuri, peab oluliseks oma ettevõtete töötajaid - ta on üks nende seast.

Olga on väga hea suhtleja. Temaga on huvitav ka lihtsalt niisama juttu ajada. Tal on oma terased tähelepanekud elu ja inimeste kohta, samas on ta delikaatne.

Aga kui läheb ärijutuks, on ta ootamatult konkreetne. Olen tähele pannud, et osa mehi isegi kardab teda. Samas on Olga jälle väga naiselik daam.

Meievaheline koostöö on väga hea ja viljakas. Koos äri ajades oleme ka sõbraks saanud. Tal on oma elufilosoofia, mida ta järgib. Kui mõne inimese kohta võib öelda, et käige tema sõnade, mitte tegude järgi, siis Olga tõepoolest peab oma põhimõtetest kinni. Üks asi, millest ta palju räägib, on aukartus elu ees. Sellepärast ta ka toetab rahaliselt paljusid projekte. Ta ongi lihtsalt väga hea inimene.

Esimesed märksõnad minu ema puhul - probleemilahendaja, hea suhtleja, saab alati kõigega hakkama.

Ta on väga külalislahke, nii kodus kui ka tööl käib tal alati väga palju sõpru külas. Ta on tohutult abivalmis, aitab alati kõiki. Loomulikult ka mind. Tal on hea süda, ta toetab mind igas ettevõtmises ja annab head nõu.

Kuna ta on alati kõigi teiste jaoks olemas ja üldse väga hõivatud, tunnen, et minule jäi mõnikord vähem aega kui ma sooviksin. Aga õnneks täitis selle tühimiku isa.

Ema mõtleb alati positiivselt. Ta usub alati oma ettevõtmistesse, on kindel, et saab uute väljakutsetega hakkama. Tal on palju julgust ja kiire otsustusvõime.

Ema on mulle alati õpetanud, et kui sul on võimalik anda, siis tuleb seda teha. Ta teeb seda loomulikult. Ta ei oota kunagi, et saaks selle eest midagi vastu.

Emal on oma elufilosoofia ja ta usub teatud asjadesse. Ema on pannud mind uskuma, et kui teed head, siis saad ka sama vastu.

Kuna ma olen vaegkuulja, aga ema on püüdnud mind kasvatada nagu tavalist last ja pole mind haletsenud, siis võib jääda mulje, et ta on range ja karm. Eks ta natuke oligi. Oma nõudmistes oli ta järsk ja konkreetne. Mina soovinuks, et ta oleks seletanud mulle asju pikemalt lahti.

Teiselt poolt aga oli mul muretu lapsepõlv, mulle võimaldati kõike, mida tahtsin. Muidugi kõige selle eest pidin ma tegema ka kõvasti tööd.

Ema on ise väga sportlik ja seetõttu innustas ka mind tõsiselt spordiga tegelema. Olen selle eest väga tänulik.

Oma lapsi ma kasvataksin natuke leebemalt ja sooviksin, et mul oleks nende jaoks rohkem aega.

Olga on meie tutvuse paarikümne aastaga väga võimsalt muutunud. Lihtsast tüdrukust on saanud küps naine, kes on ise ennast harinud. Kunagi ma pidasin ennast ikka igas asjas targemaks, aga nüüd ta on mitmes valdkonnas mööda läinud. Mäletan, et kunagi ta küsis, et tahaks midagi enese harimiseks lugeda. Soovitasin talle siis Marcus Aureliuse päevikut "Iseendale". Nüüd võib pigem tema mulle lugemist soovitada.

Talle meeldib filosofeerida, tal käivad kohe sellised sõbrad külas, kellega nad tundide kaupa elu üle arutlevad. Olga usub, et kui ta teeb õigeid asju ja südamega, siis need õnnestuvad.

Olga on erakordselt avala hingega inimene ja selles peitub ka tema edu võti. Ta võtab nii oma eesmärke kui ka inimesi väga südamesse ja pühendub neile täielikult. Pühendumus ongi sõna, mis teda kõige täpsemalt iseloomustab. Kui ta seab endale eesmärgi, siis on see tal hästi läbi mõeldud. Tema eesmärk pole kunagi ainult raha teenida, vaid tema projektid on eelkõige inimese teenistuses.

Inimesena on ta oma sõpradele alati olemas just sel hetkel, kui vaja. Kui on vaja nõu, abi või head seltskonda. Ta on väga palju lugenud. Mulle meeldib ka tema elufilosoofia: anna ja sulle antakse. Ole inimeste jaoks olemas ja nemad on sinu jaoks olemas.

Fotod: Indrek Susi