Gaasitoru viib piiramisrõngasse

Tervitan Äripäeva algatatud küsitlust "jah või ei Vene-Saksa gaasitrassile?" ja vastan kindlalt "ei". Poliitikute meedia kaudu vahendatud sõnumeis põhjendatakse eitava vastuse andmist Vene-Saksa gaasijuhtme rajamisele ja eeluuringutele eelkõige poliitiliste (pigem kahjuks, kui kasuks töötavate), mitte teiste oluliste argumentidega, mis teeks meie otsuse mõistetavamaks maailmale ja tõmbaks ka Läänemeremaad meie kampa.

Eesti otsus tuleb müüa maailmale ennekõike selles võtmes, et Läänemerre ei tohi üldse kavandada sellise iseloomuga hiigelrajatist, mis jagab Läänemere pikuti pooleks ja vajab merevee süvakihtide, hõljumi ja pinnase liigutamist suurel alal. Ei tohiks lubada ka ulatuslikke uuringuid, mis nõuavad aktiivset laialdast tegevust põhjavetes, hõljumis ja pinnases.

Üks oluline argument on Läänemerre maetud tuhanded tonnid keemiarelva ning kümned tuhanded meremiinid. Need ei pruugi täna asuda seal, kuhu kunagi maeti. Rootslased näiteks on miinide ja keemiarelva aspekti asjatundlikult rõhutanud. Miinide ja kemikaalilademete "hauarahu" rikkumine käivitab viitsütikuga pommi kogu trassi ulatuses. Riske ja neist tulenevaid ohte on palju, need võivad realiseeruda ja kahjustada merd nii uuringute, ehituse kui ka hilisema ekspluatatsiooni ajal.

Igal juhul annab gaasitrassi ehitus Venemaale sõjalise kohaloleku ajendi kogu trassi ulatuses. Kindlasti on see võimalus Venemaale sobival ajal vajalike poliitiliste eesmärkide saavutamiseks laevaliiklust häirida või tõkestada. Aga see lubab pidurdada ka üle Läänemere ja trassiga risti kulgevaid Eestile, Läänemeremaadele või ELile vajalikke projekte.

Tegelikult tähendab see Eesti, Läti, Leedu ja Poola piiramisrõngasse võtmist ehk Venemaa võimutsooni andmist.

Miljoneid kroone maksvaid uuringuid tegematagi on selge, et kavandataval kujul Läänemerre gaasitrassi ehitamisel ei saa olla majanduslikult ratsionaalseid põhjendusi. Järelikult on lubamatu lasta endaga manipuleerida ka uuringute tegemiseks loa andmise tasemel. Ainult lühinägelik või omakasupüüdlik inimene ei näe või ei taha näha Eestit ähvardavat ohtu kogu selle ulatuses.

Valitsusel tuleb kujundada tegevuskava, mis aitaks Vene-Saksa gaasitrassi rajamise ära hoida. Veel enam, Eesti peab algatama ELis eelnõu, mis keelab algatada Läänemeres üksikriikide projekte viisil, mis poolitab Läänemere pikuti ja paneb mitu riiki ELi-väliste riikide piiramisrõngasse. Samuti ei tohi tegelda ettevõtmistega, mis nõuavad merevee süvakihtide, hõljumi ja pinnase liigutamist väga suurel alal. See töö on poliitikuil tegemata. Miks?

Autor: Raivo Linnas