Ära maga oma kodu maha!

Selle sügise suur moeröögatus on trumbata üksteist üle "avastustega" üha suurematest kinnisvarahinna langustest. 10%, 20% või isegi 30% hinnast all! - kuulutavad suured pealkirjad. Nõustuda saab väitega, et senine müüja diktaat on asendunud ostja omaga.

Siiski ei ole käes "hullud päevad" ega "osturalli", hindu on langetanud peamiselt vaid need, kes paari viimase aasta eufooria najal oma uute projektide marginaalid selgelt üle on hinnanud. Et hinnad on langenud umbes aastatagusele tasemele, ei näita vabalangemist, vaid tõendab vahepealse kasvu pöörast tempot. Väited kõikjal pea kolmandiku langenud kinnisvarahindadest on samas selge müüt. Jah, taoline langus võib olla võimalik maa hinnas, nt Tallinnast väljas mõnes vähem hinnatud piirkonnas ning sedagi eeldusel, et arendaja oma toote varem selgelt üle on hinnanud. Piltlikult öeldes juhtumitel, mil asja õiglane väärtus on optimismi ajal korrutatud pea kahega ning nüüd pakutakse sellest hinnast kolmandikku alla.

Võin kätt südamele pannes väita, et tegelikult on suur osa kevadel müügis olnud objekte jätkuvalt saadaval toonase hinnaga, ehkki on ka teistsuguseid näiteid.

Poole aastaga on õhku täis projektidest languselaine üle käinud, hinnad uues situatsioonis paika loksunud ning tehingud toimuvad taas. Maaklerite hinnangul ei ole täna puudu ostuhuvist. Küll aga ei saa iga huviline enam laenu suhtes kaubale pangaga, on rakendunud konservatiivsem laenupoliitika.

Taastunud ostuhuvist võib aru saada, sest määrav on ikkagi inimeste vajadus, tahe ja võimalused paremini elada. Augustis kutsus Villu Zirnask EPLis inimesi üles ootama: hinnad langevad veel, oli tema analüüsi juhtmõte. Oodata muidugi võib, sest alati võib tulla veel parem pakkumine. Võib, aga ei pruugi. Esmalt, milline on kinnisvara soetamise eesmärk? Investeeringuna või, hoidku jumal selle eest, kiire spekuleerimise eesmärgil tuleb täna oma plaani edukuses ikka väga kindel olla.

Kui jutt käib perele uue kodu ostmisest, on mõõde palju laiem. Mängu tuleb elu kvaliteedi mõiste ning tahes-tahtmata peab inimene endalt küsima: kas ta ikka tahab elada endistes tingimustes lootuses, et hinnad äkki kukuvad? Kui hinnad hoopis tõusevad või kui vahepeal ostetakse ära just see korter või maatükk, mis oleks meie perele suurepäraselt sobinud? Kui suur peab olema võit igakuiselt laenumakselt, et ootamisega kaasnevad mured oleksid õigustatud? Kõigile neile küsimustele peab täna suutma vastata, alles siis on tasakaalustatud otsus küps. Kiirete hinnamuutuste ajal võidavad ikkagi vähesed ärigeeniused või õnneseened, kel õnnestub sügavaima mõõna ajal osta ja suurima tõusu ajal müüa. Enamikul nii hästi ei lähe ning "suure kala" ootuses võib ka pisem saak konksu otsust lahti pääseda.

Häid õppetunde on selles vallas Eestile kinkinud kinnisvarale eelnenud moeteema - börs. Just siis, kui kõik arvasid, et börs on imettegev rahapuu, varises kaardimajake kokku ning tipust olid koore noolinud üksikud. Sellele järgnes agoonia, samad reeglid kehtivad majanduses kõikjal.

Eelneva eesmärk pole elavdada hüppeliselt kinnisvaraturgu, ta on selletagi päris elav. Ka ei taha ma kellelegi ühtki konkreetset maja maha müüa või inimesi börsil mängimise eest hurjutada. Küll aga tahan, et igaüks, kes täna kinnisvaraotsuseid teeb, ei lähtuks kunagisest eufooriast või viimase poolaasta kurbadest nootidest. Mõned otsused on liiga tähtsad, et neid emotsioonide põhjal teha või tegemata jätta.