Euroopa Liidu tüliõun: erinev suhtumine Venemaasse

Dokumendis „? Power Audit of EU-Russia Relations“ on öeldud, et ekspertide hinnangul suudab Euroopa Liit Venemaale vastu seista nii majanduslikus kui sõjalises mõttes, kuid ainsaks tõsiseks probleemiks on seejuures, et riikide ühendusel puudub ühtne strateegia Venemaaga suhtlemiseks.

Ettekande autorid peavad Euroopa suurimaks tugevuseks tema majandust, mille kogumaht ületab Venemaa oma 15 korda. Euroopa elanikkond ületab Venemaa oma kolm korda ning Euroopa sõjalised väljaminekud on seitse korda suuremad.

Ekspertide hinnangul püüab Moskva Brüsseliga manipuleerida. Konkreetsed etteheited puudutavad toiduainete sisseveo keeldusid, gaasi ja nafta eksporti ning transpordi- ja kommunikatsiooniblokaadi, samuti seda, et Venemaa keeldub oma vägede väljaviimisest teatud territooriumitelt.

Uus Venemaa-oht on varasemast tunduvalt tõsisem, leiavad eksperdid. Nende arvates on ohuks ka nn ideoloogiline alternatiiv. Näilise demokraatia varjus autoritaarset riigikorda arendav Venemaa omab Euroopa Liidu arusaamadest erinevat ettekujutust suveräniteedist, võimust ning maailmakorrast.

Euroopa Liidu maad jagunevad suhtumises Venemaasse viide leeri. Analüütikud kutsuvad Venemaaga tihedaid kultuuri- ja majandussidemeid omavaid riike trooja hobusteks. Nendeks on Kreeka ja Küpros.

Venemaa sõbrad nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania moodustavad omaette grupi. Nende sõlmitud kahepoolsete suhete lepingud satuvad kohati vastuollu Euroopa Liidu ametlike seisukohtadega.

Kolmandasse gruppi kuuluvad Austria, Belgia, Bulgaaria, Soome, Ungari, Luksemburg, Malta, Slovakkia, Sloveenia ning Portugal. Neid võiks nimetada sõbralikeks pragmaatikuteks, kes seavad suhetes Moskvaga esikohale ärihuvid.

Nn külmade pragmaatikute leeri kuuluvad Tšehhi, Taani, Eesti, Iirimaa, Läti, Madalmaad, Šveits ja Rumeenia. Nemad kritiseerivad Venemaad, kuid on valmis selle suurriigiga ka äri ajama.

Poola ja Leedu ei salli idanaabrit silma otsastki ning väljendavad avalikult oma vaenu Venemaa suhtes.

Euroopa politoloogid soovitavad Euroopa sisemiste vastuolude ületamiseks moodustada liikmesriikidest nn avangardi, kes võtaks enda õlule energiapoliitika kujundamise ning ütleks välja seisukohad Venemaa tegevuse kohta Kaukaasias, Kesk-Aasias ning suhetes Ukrainaga.