Meil on vaid üks Läänemeri

Äsja kinnitasid Läänemere-äärsete riikide keskkonnaministrid uue Läänemere tegevuskava. Nagu ikka suurte kompromisside puhul võib ka sellele ette heita üldsõnalisust ja pealiskaudust, kuid ülipositiivne on riikide jätkuv ühine tegutsemissoov. Läänemeri on üleilmses tähenduses küll väike, kuid ökoloogiliselt ainulaadne ja keskkonnamõjudele väga tundlik kas või juba seepärast, et vesi vahetub vaid korra ca 30 aasta jooksul.

Inimtegevuse ja rahvastiku kasv Läänemere valgala piires on põhjustanud tõsiseid keskkonnaprobleeme. Murest Läänemere seisundi pärast ühendasid üheksa riiki juba aastaid tagasi jõud ja lõid koostööorganisatsiooni HELCOM. Tegevuskava koostamisel osales Eesti oma ettepanekutega, olles ka ühe töögrupi juht. Nüüd on meil selle kava elluviimiseks koostamisel ka oma plaan, mis peaks muutma mere kaitsmise sihipärasemaks ja koordineeritumaks.

Paarikümne aastaga on just riikide koostöös õnnestunud Läänemere seisundi edasist halvenemist pidurdada, mõned näitajad viitavad isegi paranemisele. Üheks olulisemaks mureküsimuseks on aga jäänud eutrofeerumine (toitainete rohkusest tingitud taimestiku vohamine), mida tekitavad peamiselt põllumajandusest ja heitveest pärit lämmastik ja fosfor. Tegevuskava seabki üheks peaeesmärgiks võitluse selle nähtusega - tuleb oluliselt vähendada merre sattuvat reostust.

Reostuskoormuse vähendamiseks tuleb seada rangemad nõuded reovee puhastamisele. Eestile tähendab see ennekõike senisest tõhusamat fosfori ärastamist reoveest. Suurema kontrolli alla tuleb saada ka põllumajandusest tulev reostus, mis tähendab täpsemat väetiste kasutamist ja sõnnikumajanduse korrastamist.

Kui järjestada Läänemere-äärsed riigid nn reostuspanuste järgi, siis suurem koormus tuleb Poolast, Rootsist ja Soomest. Eesti jääb tublisti tahapoole, kuid väiksem "panus" tuleneb meie väiksusest - hõlmame ju Läänemere valglast vaid 2,6 protsenti. Kui aga arvestada reostuskoormust ühe elaniku kohta, oleme Läänemere reostamises nii lämmastiku kui ka fosforiga riikide eesotsas.

Ühest küljest tuleneb see meie ühistest veekogudest Venemaaga, sest jõuab ju Narva jõest ja Peipsist ning selle tagustelt aladelt Läänemerre ohtralt naabrite reostust. Teisalt on tugevnemas meie põllumajandus, kasutades nt rohkem väetisi. Ka meie looduskeskkonnast (metsadest, soodest jne) uhutakse Läänemerre lämmastikku ja fosforit.

Eesti on jõudnud Läänemere seisundi ja kogu meie keskkonna heaks paljugi teha. Nt oleme asulaist pärinevale ja suublasse juhitavale reoveele kehtestanud isegi rangemad nõuded kui paljudes naaberriikides. 2000-2006 investeerisime reoveesüsteemide korrastamisse üle kahe miljardi krooni. Rekonstrueeritud on hulk puhasteid ja ehitatud uusi. Praegu kasutab Eestis üle 2000 elanikuga reovee kogumisaladel ühiskanalisatsiooni 89 protsenti elanikkonnast. Riigi kanaliseeritus on 72 protsenti. Väga suuremahulised investeeringud on plaanis 2007-2013.

Häid tulemusi on hakanud andma piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise Eesti-Vene ühiskomisjoni kümmekond aastat kestnud töö. Korraldame ühist seiret ja panustame veekaitsesse. Tõsi, praegu on Eesti-poolne tegevus siiski tuntavam.

HELCOMi riikidel tuleb 2009. aastaks koostada nimekiri põllumajandusettevõtteist (nt looma- ja linnukasvatajad), kes ei suuda täita keskkonnanõudeid (nn Hot Spot list), ja kus rakendatakse meetmed olukorra parandamiseks. Enam tähelepanu pöörame metsandusele, turbatööstusele, kala- ja karusloomakasvatusele. Kokku tuleb leppida veekaitsenõuded energiatootmisel.

Nii riigil kui ka ettevõtetel ja Eesti elanikel tuleb tublisti pingutada selle nimel, et Läänemeri saaks ohtlikest aineist puhtaks, et taastuks liigirikas elustik, et sealseid kalu oleks ohutu süüa. Teist Läänemerd meil ju pole!