Eestlased Eurolandis

Pereinimesel, kellest on kohe-kohe saamas euroametnik Brüsselis, Luxembourgis või Strasbourgis, seisab ees hulgaliselt lahendamist vajavaid küsimusi. Kas abikaasa ja lapsed tulevad kaasa või jäävad Eestisse? Millest kolides alustada? Ja üsna kohe, sest sellest võib sõltuda näiteks pere kaasatulek, peaks hakkama mõtlema ka sellele, kui pikaks ajaks minnakse. Või kas üldse tagasi tullakse. Oma kogemusi jagavad Dilemmaga kaks peret Brüsselist ja kaks Luksemburgist.

Tavaliselt arutatakse muidugi juba enne ametikohale kandideerimist terve perega läbi, mis siis saab, kui … Aga kuna kandidaadid läbivad pika konkursi, mis kestab aasta või isegi kaks, siis tundub stardijoonel seistes võimalik positiivne vastus ja kõik sellest tulenev ikkagi ebareaalne.

Euroopa Komisjoni väike- ja keskettevõtluspoliitika direktori Maive Rute abikaasa Jüri otsustas Euroopa Liidu ametitesse samuti kandideerida, kui Maive oli kahest esimesest sõelumisvoorust edukalt läbi saanud. Esialgu sai Jüri tööd europarlamendi saadiku Tunne Kelami abilisena, praegu töötab ta Euroopa Komisjonis põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadis.

Maive ütleb, et omavahel arutati ka n-ö musta stsenaariumit, kui abikaasal ei õnnestugi tööd leida. See on Brüsselis üsna tavaline, elu sunnib koju jääma nii mehi kui ka naisi. "Meestel on sellist ootamatut jõudeelu keerulisem aktsepteerida, sest ühiskonnas siiani sügavalt juurdunud traditsiooniline tööjaotus nagu eeldaks, et just mehed käivad metsast mammuteid küttimas, mitte ei hoia kodus tuld alal," arutleb Maive. Samas teab ta mehi, kes selle uue rollijaotusega näivad edukalt toime tulevat - hoolitsevad laste ja üldise majapidamise eest, tegelevad oma huvialadega, õpivad.

Võõrsil töölesaamine sõltub oskustest ja pealehakkamisest, lihtne see ei pruugi olla. Belgia erasektoris töö leidmiseks oleks näiteks kasulik vallata nii prantsuse kui ka flaami (hollandi) keelt, need aga ei ole Eestis kõige levinumad võõrkeeled. "Kindlasti leiaks lihtsamaid tööotsi, aga müüjaks või turvameheks ei taha meie kõrgharitud kaasad jälle ise," ütleb Maive.

Maivele oli algusest peale selge, et kui tööle saab, siis läheb ikka koos perega. Korra varem oli ta pere tõttu juba välismaale tööleminemisest loobunud: pärast magistrikraadi omandamist kutsus üks Viini pank teda analüütikuks, aga tookord ei olnud pere selleks valmis.

Rutede peres kahtles Brüsselisse kolimise osas kõige rohkem tütar Caroline, kes sel ajal oli just sisse saanud Tallinna Inglise Kolledži gümnaasiumiossa ja kaalus seetõttu võimalust omapäi Eestisse jääda. Lõpuks aga sai ka tema puhul uute võimaluste ahvatlus võitu ja ta läks koos venna Georgiga Brüsselisse kooli. Nüüd õpib Caroline juba Yorki ülikoolis Suurbritannias.

Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi ametniku Peeter Soidla abikaasa Liina kolis mehe juurde Brüsselisse eelmisel aastal, kui sündis tütar Kirke. Peeter peab enesestmõistetavaks, et perekond on koos: "Kindlasti ei asenda Skype, MSN ja muu moodne side inimeste koosolemist."

Luksemburgi eestlaskonna enamiku moodustavad Euroopa Liidu institutsioonide tõlkeosakondade töötajad. Kuna enamik tõlkijaid on naised, siis on Luxembourg hoopis koduperemeeste linn. Tõlkija Piret Suurvariku sõnul on kolleegidel abikaasad kaasas, kes sageli teevad kodus mõnda arvutialast tööd või hoiavad lapsi.

Kui elukaaslane neti kaudu mingit tööd teha ei saa, on olukord kehvem, sest kohalikul tööturul konkureerida on väga raske keelebarjääri tõttu: ilmtingimata on vajalik prantsuse keel, saksa ja letseburgi (luksemburgi) keel võiksid ka olla.

"Elu on näidanud, et paljud mehed jäävad ellu ja enam-vähem mõistuse juurde ka maja pidades ja lapsi kantseldades," muigab Piret. Lisaks saavad ametnike abikaasad teoreetiliselt käia ka ELi institutsioonide pakutavatel keelekursustel, mille kasutegur töökoha leidmise kohalt on küsitav, aga mis võimaldavad suhtlemist omasugustega.

Üks erandeid, kellel mees Eestisse jäi, on Piret ise. Esiteks seepärast, et mõte oli tulla lühikeseks ajaks, ja teiseks tema näitlejast abikaasa Margus Prangeli töö ei võimalda paarist päevast pikemaid pause, välja arvatud suviti. Kuna Piret on Luxembourgis olnud alles pool aastat, ei oska ta sellise elukorralduse plusse ja miinuseid veel päris täpselt hinnata.

Suvel said nad mehega puhkuste tõttu mõlemad paremini liikuda, lisaks oli laps suvel kuu aega isa ja vanaemade hoole all kodumaal, mis on euroemmede seas levinud praktika. Eestis käib Piret külas üle paari kuu, hüüatades siinkohal kadedalt, et küll lätlastel on hea -

odavlennuliin viib neid Luxembourgi lähistelt otse Riiga! Aga õnneks on Luksemburgis Eestiga võrreldes oluliselt rohkem riiklikke pühi ja eurokraatidel europühi. Lisaks üritab Piret ergutada ülejäänud pereliikmeid ja sõpru end külastama.

"Aga lapse suhtes on pere lahutamine muidugi ülekohtune, Skype-suhtlus, videoisa ja -vanaemad pole siiski need, mis päris," tõdeb ta. "Aga loodan, et seda kompenseerib soojem kliima ja intensiivne kogukondlik suhtlus."

Siiri Aulik töötas Luxembourgis Euroopa kohtu eesti tõlkeosakonna juhatajana kaks aastat. Lõppeva aasta mais sõitis pere koju tagasi.

Aulikute peres on kodu ja töö kenasti omavahel ära jaotatud: enne tööd välismaal oli Siiri viis aastat lastega kodus olnud. Luksemburgis oli kodus abikaasa Sven. Tagasi kodumaal, veab Siiri lapsi kooli-lasteaeda-trenni, õpib Tartu Ülikooli õigusinstituudi magistrantuuris ja vaatab hästi tasakesi töökoha järele ringi. Sven värvati Eestisse tööle veel pere Luksemburgis olles.

Siiri on sündinud ja poole elust elanud Kanadas, lõpetanud Toronto ülikoolis rahvusvaheliste suhete eriala. Svenil on lihtsalt palju sugulasi Rootsis, Inglismaal ja USAs. Nii polnudki midagi imelikku, et abikaasad olid omavahel arutanud, et kunagi võiks mõnda aega mõnes teises riigis elada.

Lapsed olid kolm aastat tagasi kolimiseks just sobivas eas, tütar Kaja viiene ja poeg Talis kolmene. "Teismelistel on tunduvalt raskem harjunud keskkonnast ja sõprade seast lahkuda," on Siiri veendunud.

Kuna Kaja ja Talis on kakskeelsed, ema räägib nendega kodus inglise ja isa eesti keeles, siis läks kohanemine eurolasteaias valutult. Lapsed olid algul hoopis teistele lastele tõlkideks. Olgu öeldud, et laste kakskeelsus on pere teadlik valik, Siiri räägib eesti keelt vabalt.

Sven hakkas Luksemburgis mõnuga koduperemeheks ja lastega tegelema. Siiri omakorda nautis pärast lastega kodus oldud aastaid tööl käimist. "Mul olid väga pikad päevad, koju jõudsin õhtul kella 8-9 ajal laipväsinuna," räägib Siiri. "See oli mulle vastuvõetav ainult seetõttu, et lapsed olid minu äraolekul oma isaga."

Ei maksa siiski kujutleda Sveni vaid mummulise põllega pliidi ääres perele süüa vaaritamas. Pulmaisanagi leiba teeninud mees võttis enda õlule Luksemburgi Eesti Seltsi mitteametliku kultuuriorganisaatori rolli, korraldas jõulupidusid, jaanipäevi, matku loodusesse ja muid üritusi. Lisaks sellele tegeles ta iga päev neli tundi eelmise aasta juunis Tallinnas toimunud JCI eurokonverentsi korraldamise ja sponsorite leidmisega.

Kuna Brüsselis on palju ajutisi elanikke, on seal üürikorterite ja -majade valik lai, tulijaid-minejaid palju ning kinnisvaraturg hästi arenenud.

Maive Rute tuli tööle asudes Brüsselisse kõigepealt üksi, et perele elamine ette valmistada. Esimesed kolm kõige stressirohkemat kuud elas korter-hotellis ja otsis pikkade tööpäevade kiuste sobivat üürimaja. "Pärast kümmekonda tühikäiku leidsin lõpuks üürimiseks sobiva maja, soetasin mööbli ja ajasin paberimajanduse korda," kirjeldab Maive. Tagantjärele saab kõik kenasti ühte lausesse kokku võtta, aga tegelikkuses oli see üsna närvesööv, sest võõras linnas ei tea, kus mingid poed on, ilma autota ei pääse neile üldiselt ligi, mööbli tellimise järel on ooteaeg sageli 2-3 kuud, üürileandja nõuab tagatiseks rammusat pangadeposiiti ...

Selle aasta alguses tegid Jüri ja Maive otsustava sammu: ostsid Brüsselis maja. See vastas pere kõigile nõudmistele: piisavalt ruumi ja valgust, heas piirkonnas pargi ääres ja metroo ligidal, väike aiake ja lisaks terrassid. Kontorisse minekuks kulub jalgsi vaid 12 minutit. "Toidupoed, restoranid, spordiklubi - kõik on käe-jala juures ning maja ise on iseloomu ja ajalooga," kiidab Maive.

Peeter Soidla sõnul peaks Brüsselis maandudes olema teada, kus alguses elada: sõprade juures, lühiajalist majutust pakkuvas apartementhotellis või mujal. "Püsivat kodu pole võimalik kaugjuhtimisega leida, aga kohalike kinnisvarasaitide pakkumistega võib ju juba eelnevalt tutvuda," soovitab ta.

"Esialgsed sisseseadmiskulud võivad olla üsna suured," hoiatab Peeter. Näiteks korteri üürimisel võidakse küsida kolme kuu üür deposiidiks. Enamik pikaajalisi üürikortereid on möbleerimata, seega tuleks mõelda, mida tuua Eestist ja mida kohapealt osta. Isegi esmavajalik, mis lennukile hästi ei mahu, nagu tekid, padjad, potid-pannid, läheb üsna kalliks - kolimine Eestist aga võtab nii kaua aega, et need asjad tuleb pigem siit hankida. Või siis ise autoga kolida. Reisikulud hüvitatakse, kuid see ei toimu kohe. Esimese palga väljamaksmine võib võtta näiteks kuu.

Luxembourgis on kinnisvarahinnad Belgia, Saksamaa ja Prantsusmaaga võrreldes kosmilised - väike linn ja vähe pakkumist. Hinnavahe heaks ja vähem heaks peetavate linnaosade vahel pole eriti märgatav. Pireti sõnul on euroametnike seas popimad linnaosad kesklinnale ja eurokvartalile suhteliselt lähedal asuvad Limpertsberg ja Belair. Paljud, kel plaan sinna pikemaks jääda, on valinud kinnisvara ostmise laenuga. Korteriüürile on mõistlik kulutada 800 kuni 1600 eurot kuus. "Väljaspool Luxembourgi ja isegi Brüsselis saaks 1600 euro eest heas kohas asuva supervilla suure aiaga," toob Piret näite kõrgematest hindadest.

Palju algajatele euroametnikele abiks olevat infot leiab Luksemburgi Eesti Seltsi koduleheküljelt www.les.lu

Euroopa institutsioonidel on oma koolide võrk - nn European Schools. Need koolid on organiseeritud keelesektsioonidena, et võimaldada lastele põhiainetes emakeelset õpet. Et eesti lapsi Brüsselis keelesektsiooni avamiseks veel ei piisa, siis käivad nad enamasti inglise keele sektsioonis, mis tähendab, et eesti keelt ja kirjandust õpitakse keeletunnis, aga näiteks matemaatika ja ajalugu on inglise keeles.

Caroline ja Georg Rute olid Brüsseli Euroopa kooli astudes juba gümnaasiumiealised ja kohanesid kiiresti. Georgi arvates nõutakse Brüsseli koolis faktide ja nimede päheõppimist Eesti kooliga võrreldes vähem. Selle asemel on paljudes ainetes rõhk õpitust järelduste tegemisel, võrdlemisel, arutelul. Pähe õppima peavad õpilased ainult kõige olulisema, küll aga eeldatakse siis, et sellest olulisest on ka tõesti aru saadud ja seda osatakse praktikaülesannetes rakendada.

Teine suur erinevus Euroopa kooli ja Eesti keskkooli vahel on selles, et siin saavad õpilased juba gümnaasiumis küllaltki suure osa oma õppeprogrammist ise valida, n-ö sundmenüü on minimaalne.

"Kuna välismaale tööletuleku otsuse teinud inimesed peavad olema paindlikud ja hästikohanevad, siis ilmselt on ka nende lapsed tavaliselt samasugused. Sest mis neil üle jääb!" ütleb Piret Suurvarik. Lastesõime tavatsetakse seal imikud panna juba 3-4kuuselt. Piret pole küll kuulnud, et eestlastest keegi oleks nii teinud. Ikka leitakse mingi muu võimalus vähemalt lapse aastaseks saamiseni, kas siis vanaema, paindlik või poole kohaga töö, üks vanem kodune …

Luksemburgi Euroopa koolis eesti sektsiooni pole ja praegu ei terenda selle loomine ka silmapiiril. Pireti hiljuti nelja-aastaseks saanud tütar on prantsuskeelses lasteaias käinud mõne nädala ja väga ei protesti. "Mõned sõnad on juba külge hakanud ja küsimise peale väidab suureliselt, et saab aru küll, mida need kasvatajad räägivad," ütleb ema. "Algklasside piires mina isiklikult võõrhariduse pärast ei muretse: lugema-kirjutama-arvutama õpib laps ju nii või naa. Olen valmis ka kodus panustama, kui see iseenesest ei tule. Lisaks on neil algtasemel iga päev emakeeletunnid ja väike kultuurikümblus ei tee paha. Edasi on juba rohkem küsimärke, mille vastused sõltuvad sellest, kas tulevikku nähakse siin või Eestis."

Siiri ja Sven Aulik leiavad, et Eesti riik peaks korraldama Luxembourgi Euroopa kooli eesti sektsiooni, et sealsete ametnike lastel säiliks eesti keele oskus ja nad saaks soovi korral ükskord kodumaale tagasi tulla. "Soomlastel näiteks on seal oma keelesektsioon ja paljud soome noored lähevad Soome ülikoolidesse kõrgharidust omandama," räägib Sven. "Aga kui eesti noor on esimesest klassist õppinud inglise või prantsuse keeles, on tal hiljem raskem eesti keeles kõrgkooli sisseastumiseksameid teha."

Maive Rute lubas Brüsselisse tulles endale, et nädalavahetustel ta enam ei tööta. Sõna on ta ka pidanud. Lisaks on sealne puhkus pikem ja Belgias riigipühi rohkem. Ruted on nii oma pere kui ka sõpradega Belgiat ja laiemalt Euroopat tundma õppinud autoga ringi sõites. Rõõmuga kasutavad nad kohalikke kultuurivõimalusi alates kinost ja teatrist ning lõpetades näitustega. Maivele meeldib vahel sõpradega klaas veini juua ning ilmaelust lobiseda, ka käib ta regulaarselt trennis, õpib keeli. "Eestiga võrreldes pühendan nüüd rohkem aega kodus kokkamisele ning oma suurele armastusele - mäesuusatamisele. Meie nädalakavva kuuluvad enamasti ka pikad jalutuskäigud või rattasõidud Brüsseli parkides," räägib ta.

Kosmopoliitse Brüsseliga võrreldes on Luxembourg väike rahulik provintsilinn. Ööelu seal peaaegu pole. Nii veedab Piret vaba aja peamiselt lapsega mänguplatsil. "Kui olla siin üksi lapsega, siis palju seda vaba aega ei jää ka," põhjendab ta. "Laps lasteaiast ja heal juhul jõuab veel ujulast või poest läbi -

need suletakse kell 7, supermarketid kell 8." Luksemburgi eestlased käivad üksteisel palju külas, kohalik Eesti selts korraldab igasuguseid üritusi, nädalavahetustel tavatsetakse teha väljasõite. Näiteks Pariisi saab ülikiirrongiga paari tunniga.

Luksemburg on ka väga suletud ühiskond. Euroametnike nalja kohaselt on kohalik filharmoonia ainus koht, kus on võimalik kohalikega suhelda. "Ega meie elanudki Luxembourgis, meie elasime Eurolandis," teatab Sven Aulik naljatamisi, aga samas tõsiselt. Luxembourg on väike linn, kus kohalike kohta on suhteliselt palju euroametnikest võõraid. Seda kiivamalt hoiavad kohalikud omaette.

Rute pere tulevikuplaanid on praegu Brüsseliga seotud. Maive arvab, et jäämise ja tagasi Eestisse minemise motiivid sõltuvad suure tõenäosusega sellest, mis asjaoludel keegi siia on tulnud. "Need, kel perspektiiv siin olla 1-3 aastat, mõtlevad vast rohkem uue kogemuse saamisele ja raha kõrvale panemisele, et siis Eestis oma "päris-elu" üles ehitada. Mina tulin siia karjääriametnikuks, seadsin algusest peale pika perspektiivi ja tahan oma "päris-elu" siin elada," arutleb Maive. Väike oma korter-kodu Tallinna kesklinnas ning suvekodu maal on aga ka nende perel jätkuvalt alles ning suved ja jõulud toovad neid ikka Eestisse. Kes teab, ehk kerkib aastate pärast enne pensionile jäämist lõpuks ka kauaplaanitud maja Pirita-Kosele.

"Tulevikuplaane me kuhugi üles kirjutanud või kivisse raiunud ei ole," ütleb Peeter Soidla. Kuivõrd töö on huvitav, siis soovib ta mõnda aega kindlasti veel jätkata. Leping on tähtajatu, nii et muudatuste tegemine sõltub sellest, milliseid väljakutseid või võimalusi elu edaspidi pakub.

Alles pool aastat ametis olnud Piret plaanib välismaale jääda paariks aastaks. "Kui sellest räägin, siis vanad olijad naeravad homeeriliselt - kõik tulid kunagi siia paariks aastaks," ütleb Piret. "Turvaline ja kindel elu juurutab su kohale nagu puu, pealegi on Eestis võrdväärselt tasustatud tööd raske leida ja kes siis raatsib vähemaga leppida, mis sest, et kulude suurusjärk on kodus teine. Praegune seis tundub olevat selline, et kõik on siin ajutiselt, aga ei tea, millal naasta kavatsevad. Hiljemalt pensioniks ilmselt."

Siiri ja Sven Aulikule oli Luksemburgi aeg algusest lõpuni ajutine. "Ma olen ju kogu elu tegutsenud selle nimel, et Eestisse jõuda," juhib Siiri tähelepanu.

Kui Siiri viimastel ametisoleku kuudel rääkis, et läheb varsti koju tagasi, tajus ta kolleegidelt mõningast arusaamatust. "Tundsin, et olen imelik, et ära lähen. Aga siis sain aru, et ma räägin ju inimestega, kes jäid siia. Mitte nendega, kes olid oma kolm aastat ära ja läksid siis kodumaale tagasi."

Siiri ja Sven tõdevad, et ühelt poolt on ju väga tore, et eestlastel on avanenud ELi institutsioonide kaudu võimalused leida kogemusi rikastavaid ja silmaringi avardavaid töökohti välismaal. Samas on neil ka kahju, et paljud euroametniku koha saanutest Eestisse tagasi enam ei pöördu.

Fotod: Indrek Susi (Brüssel), erakogu