Paar kuud tagasi osalesin koosolekul, kus oli vaja leida kümme naist, kelle seast ap3.ee lugejad saaksid valida Eesti mõjukaima ärinaise. Võtsin kaasa Äripäeva naisjuhtide TOPi ja läksin koosolekule kerge südamega - kah ülesanne, kümme tublit naist välja sõeluda! Kujutasin ette, et küllap meil läheb omavahel kõvaks vaidlemiseks, et igaühe lemmikud edetabelisse pääseks.
Naisjuhtide TOPis on sada edukamate ettevõtete naisjuhti ja natuke veel pealekauba. Hakkasime otsast liikuma: ei, seda ei tea keegi! Kes see veel on? Lugejad ei oska ju valida naiste vahel, kellest enamiku nime nad esimest korda kuulevad.
Mõjukuse retsept võiks olla tõsiseltvõetavus pluss tuntus. Mõjukaid naisi ju on, aga nad pole ettevõtjad. Mõjukad naised tegutsevad poliitikas ja kultuuris, nende seas on psühholooge ja sotsiaalteadlasi, kes pidevalt ajalehtede arvamuskülgedel sõna võtavad.
See ongi märksõna: sõna võtavad. Avalda arvamust ja sinu arvamust küsitakse jälle. Tuntus tekitab tuntust. Edukaid firmasid omavad ja juhtivad naised on kindlasti kõik tõsiseltvõetavad. Aga kuni keegi neid ei tea, pole nad mõjukad.
Ma ei hakka siinkohal rääkima naistest, kes on küll tuntud, kuid mitte tõsiseltvõetavad. Igaüks teab kindlasti isegi vähemalt ühte.
Naised on ettevaatlikud ja tahavad enne seisukoha võtmist asjades põhjalikult selgusele jõuda. Paraku avaldab väike kalambuur enamikule publikust rohkem muljet kui surmtõsine süvitsi minek. Meestele pole probleemi ka puusalt tulistada. Meediaväljaannetes on kirjutamata nimekirjad valvekommentaatoritest: kui tähtaeg kukkumas, aga kommentaar või arvamuslugu on puudu, siis need mehed ikka ütlevad või kirjutavad midagi mahlakat. Just nimelt mehed. Naisi nende seas, kes iga kell, igas asendis ja igal teemal sõna võtavad, peaaegu pole.
Naised tulevad pahatihti välja arvamustega stiilis "maakera on ümmargune", millega võis laineid lüüa enne Kolumbust. Meeldejääv seisukoht peab aga olema uudne ja ärritav.
Positiivse näitena meenub sellest aastast Rimi juht Ruth Laatre. Tema ähvardused hakata alkoholimüügi ajalise piirangu tõttu kauplusi varem sulgema polnud võib-olla kõige läbimõeldumad, kuid intrigeerisid ja jäid meelde. Usun, et enamik eestlasi teab nüüd, kes juhib Rimi kauplusteketti. Kes on aga Prismade, Selverite, Maksimarketite eesotsas - mina küll ei tea.
Võib-olla mehed oskavadki terasemalt tähele panna ja osavamalt öelda? Seda ma ei usu. Kahe aasta jooksul Dilemmale ettevõtlikke naisi intervjueerides olen kuulnud nii mõndagi originaalset ja hästi sõnastatud arvamusavaldust. Paraku alustavad naised oma parimaid repliike tavaliselt sõnadega: ärge seda kirja pange … Naistel ON huvitavaid ja kaalutletud seisukohti, kuid loomupärane ettevaatlikkus, hirm kellelegi haiget teha või kompleksid teemal "mis nüüd mina" takistavad neil oma mõtteid avalikult välja ütlemast.
Eesti mõjukamaks ärinaiseks valiti lõpuks ülekaalukalt Tiina Mõis. Eesti rikkaimaks naiseks peetud Mõis hoiab juba aastaid madalat profiili, siiski ei suuda keegi väärata tema positsiooni ärinaise etalonina.
Miks küll?
Seotud lood
Kui 2015. aastal tuli Spotifys lauale idee Discover Weekly funktsiooni loomiseks, ei olnud ettevõtte asutaja sellest eriti vaimustuses. Sellele vaatamata oli töötajatel piisavalt autonoomsust funktsiooni edasi arendada, luues seeläbi ülipopulaarse toote. CVKeskus.ee uuris Eesti tippjuhtidelt Kai Realolt ja Toomas Tamsarelt, kuidas mõjutab juhtimiskultuur töötajate lojaalsust ja tööandja ihaldusväärsust.