Ülle Jõks: Ettevõtlikkus on ambitsioon!

Täna kuulub Üllele ja tema abikaasa Ürjole üks Eesti edukamaid perefirmasid. Üllega rääkides saab selgeks, et mõni inimene kohe on ettevõtja ja teine palgatöötaja. Ülle ja Ürjo kohtusid 1980ndate keskel malevas. Kui turumajanduse tuuled 1980ndatel puhuma hakkasid, leidis ka Jõkside noorpere alati midagi teha ja müüa. Ülle meenutab, kuidas nad puust küünlajalgu tegid: tehnikaülikooli masinaehitaja haridusega Ürjo treis valmis, Ülle lihvis, lakkis ja kruvis kokku. Kui Ülle esimese tütre Teelega kodus oli, küpsetas ta hommikust õhtuni müügiks keekse. Ja peedipõllud olid … "Tööd oleme eluaeg rabanud," tunnistab Ülle. Ka tema õde Merle mainib õde iseloomustades esimese omadusena ja korduvalt just töökust.

Nina peab olema hea elu järgi seatud. Pärast Luunja keskkooli lõpetamist läks Ülle ülikooli kaubatundmist õppima, et defitsiidile lähemale pääseda. "Liköörid, Soome saapad, laste mähkmed," loetleb Ülle toonast unelmate kraami. "Terve kaubandusvalitsus käis ühtemoodi saabastega."

Pärast ülikooli lõpetamist läkski Ülle tööle kaubandusvalitsusse ja arvab, et kui nõukogude kord oleks kestma jäänud, küllap oleks ta seal paigal tänagi.

Mingil hetkel 1990ndate algul teenisid Jõksid palgalisa, nagu paljud tollal, Lääne-Euroopast kasutatud autode toomisega. Ülle töötas siis raamatupidajana, Ürjo töötas põllumajandusmasinaid müüvas ja hooldavas firmas Estre. Aga soov oma ettevõte luua kummitas kogu aeg, ainult ideed oli vaja. Ükskord sattus Ürjo peale, kui kolleeg näitas töö juures välismaalt toodud lampi, milliseid siin ei müüdud. Nii sündiski Hektor Light, mis nüüd on Eestis juhtiv valgustimüüja. Järgmise aasta käibega loodetakse ületada maagiline saja miljoni krooni piir.

"Ettevõtlikkus on ambitsioon," arvab Ülle. "Vajadus olla iseenda peremees, olla oma otsustes vaba." Oma edu eest on ta tänulik vanematele, eriti õppealajuhatajast emale, kellelt on pärinud hea organiseerimisvõime ja lõputu teotahte. Esimesed lambid toodi Hollandist koos kasutatud autodega. "Läksime turule, ostsime kaks esimest ettejuhtuvat autot ära, sõitsime lambivabriku hoovi ja panime masinad põrandast laeni lampe täis," meenutab Ülle nostalgiliselt Hektor Lighti lapsepõlve. "Olime tõelised naljanumbrid oma väikeste autodega seal lambifirmade hoovis rekkade vahel."

Valgustitootjad lohutasid nende kimbatust nähes: aasta pärast olete juba teiegi siin suure veomasinaga. Ja nii ka läks. Kohe avati ka oma pood Tartus E-Kaubamajas. Praegu on Hektor Lightil Eestis kokku kaheksa salongi kolmes suuremas linnas. Järgmisel päeval pärast meie intervjuud sõitis Ülle Riiga Hektori esimese Läti kaupluse avamisele. "Aga ega see nii jää, ühte poodi regioonis pole mõtet pidada," lubab ta.

Lätti minek oli pikka aega Ülle ja Ürjo vahel tüliõunaks. Uuendusmeelsem ja kärsitum Ülle oleks juba ammu lõunanaabrite kodud Hektori valgustitega täitnud. Perekonnatuttav Mairi Noorhani sõnade kohaselt on Jõkside tandemis Ülle visionäär ja Ürjo realist: Ülle genereerib ideid ja praktikust Ürjo viib ellu need, mis seda väärivad.

Ka Ülle ja Ürjo ise kinnitavad, et ülesanded ja vastutusala on neil firmas väga hästi ära jagatud. Ürjo suhtleb välisfirmadega, hangib kaupa. Ülle peal on kõik ülejäänu: personalitöö, finantsülevaade, turundus. "Üllele sobib hästi töö inimestega," tunnustab abikaasa. "Ta tahab, et töötajatel oleks ühtse pere tunne ja firma kasvades on seda üha raskem luua."

Hektori Tartu kontori juhataja Alliki Kokka-Lille sõnul iseloomustab Üllet juhina eelkõige hoolivus. "Peamiselt just tänu temale on meil ettevõttes väga hea mikrokliima. Ülle tunneb töötajatele lisaks ka nende peresid: kuidas kellelgi läheb, mis on kellegi abikaasa ametialased edusammud või hobid, kelle laps millise huvialaga tegeleb ..."

Ülle ise näeb oma rolli just uute ideede genereerijana ja firma arendajana: "Mul on tõeliselt palju ideid, ise ka imestan, kust nad kogu aeg tulevad? Ma ei saa üldse aru inimestest, kes ütlevad, et nad ei näe mingeid uusi võimalusi, et kõik on juba paigas."

Vahel tundub Üllele, et tal on Hektoris liiga palju tööd. "See on väikese firma probleem, tippjuht ja keskastmejuht on liiga lähestikku." Ta mõelnud, et peaks suurendama keskastme juhtide hulka, võtma tööle näiteks personalijuhi.

Ideaalis tahaks Ülle teha projektipõhist tööd: kolm-neli kuud rabaks kõvasti, käivitaks näiteks mingit uut asja, ja siis oleks jälle vabam aeg.

Omavahel on Ülle ja Ürjo nagu Siiami kaksikud, 24 tundi ööpäevas koos. Ürjo on küll oma vastutusala tõttu üsna tihti ära välismaal ja võib-olla on see mingis mõttes õnn, sest muidu oldaks veelgi rohkem koos. "Ega see lihtne ole, kui abielu ja äri on nii tihedalt läbi põimunud," tunnistab Ürjo. "Minul pole klassikalises mõttes abikaasat, kes kodus putru keedaks. Töö tuleb väga palju koju kaasa."

Ülle on abikaasaga sama meelt, et pereelule mõjub pidev koostöö veidi väsitavalt. "Kui õhtul kell 8 tuleb mingi idee, räägime sellest kohe, mitte ei oota hommikuni. Samas on meil tekkinud nii hea teineteist täiendav klapp, et koostööst loobuda ei saaks."

"Me usaldame nii palju teineteist," täiendab Ürjo. "Ülle on Hektorile väga palju andnud, firma poleks temata see. Ja kui me ei töötaks koos, oleks ilmselt mingid teised probleemid."

Nii Ülle kui ka Ürjo on keerulised natuurid, tulised ja kirglikud. "Meie kooselu kulgeb tõusude ja mõõnadega," tunnistab Ülle. "Vaidleme palju, juba töö pärast, aga meil on ühised põhiväärtused."

Ürjo muigab, et tema naine on ju äge Tulihobune ja ega ta isegi vaikne tüüp ole. "Vahel tuleb mul küll meelde film "Rooside sõda"," naerab mees. "Mõtlen, et millal meie siis seal kroonlühtri küljes ripume? Aga samas on Ülle ägedus ka tema edasiviiv jõud." Ürjole tundub, et elu läks keerulisemaks pärast noorema lapse sündi neli aastat tagasi: "Ülle on närvilisem, energiat on vähem. Talle tundub, et ta ei saa piisavalt abi, kuna ma olen töö tõttu palju välismaal."

Ülle on maksimalist ja perfektsionist. "Ülle hindab kvaliteeti kõiges," sõnab Mairi. "Keskpärasega ta ei lepi." Ülle tunnistab ka ise, et tal peab olema tööl kõik maksimaalselt hästi tehtud, kodus kõik puhas ja korras ning asjad parima kvaliteediga! Praegu õpib Ülle pühendunult inglise keelt. Muidu armastatud biograafiad on ajutiselt asendunud pehmekaaneliste ingliskeelsete romaanikestega ning kiire pere- ja tööelu kõrvalt näpistas naine hiljuti kaks nädalat keelekursusteks Londonis.

Mairi on alati imetlenud, kuidas sõbranna küll seda kõike jõuab: tööalaselt edukas, hea ema, samas leiab aega oma kultuurihuvidele ja sportimiseks. "Ka Ülle välimus on alati väga hoolitsetud," tunnustab Mairi. "Teised naised, kes nii välja näevad, ainult oma välimuse eest hoolitsemisega tegelevadki, aga tema teeb seda kõige muu kõrvalt."

Kuidas Ülle kõige sellega toime tuleb? Mairi arvates oskab Ülle iga hetke ära kasutada: "Oleme palju koos reisinud ja mul on silme ees, kuidas Ülle keset melu võtab kotist raamatu ja hakkab lugema."

Neli aastat tagasi kolisid Jõksid Tallinna, sest äripartnerid kirtsutasid nina väikese ja kauge Tartu firma peale. Ülle tunnistab, et tema oli suurem pealinna tulemise pooldaja. "Ürjo poolest oleks me võinud edasi Tartus elada, aga mulle jäi seal kitsaks. Tundus, et Tallinnas on võimalusi rohkem."

Võimaluste all peab Ülle silmas peamiselt teatreid ja neid ta külastab nii palju, kui õnnestub pileteid hankida. Eriti keeruline on pääseda Ülle lemmikusse Linnateatrisse. Kõik sõbrad on igatahes hoiatatud, et kui peaks pileteid saama, siis ikka Üllele ka võtta!

Algul oli Tallinna sisse elamine keeruline. Pikad vahemaad Tartuga võrreldes, mistõttu ühest linnaotsast töölt teise otsa koju sõit võttis kaua aega. Hellikutele lõunaeestlastele lisaks on harjumatu alalõpmata puhuv külm tuul.

Sidemeid Tartuga pole nad aga katki raiunud ei isiklikul ega firma tasandil. Tartu kodu on alles, samuti firma kontor. Sel aastal investeerisid Jõksid Tartus maalappi, kuhu hakkavad järgmisel aastal ehitama Hektor Lighti esindushoonet. Siis tuleb sõitmist kahe linna vahel veelgi rohkem. Jõksidel on kolm kodu: Tallinnas, Tartus ja suvila Peedul, Elva lähedal. Suvila juurde kuulub ka paras maalapp, kus Eesti üks edukam ettevõtjate paar kasvatab ajaviiteks kapsast ja kartulit. "Peenramaa on tõeliselt hea pingete maandamise koht," kiidab Ülle. "Kui oleme Ürjoga tülis, siis koos aias töötades laheneb kõik."

Juba Tallinnas, lõpetas Ülle EBSis magistrantuuri ja sai lapse. "Ma olen hea planeerija," naerab naine. "2003 tegin magistri ära ja järgmisel aastal sündis Tuule."

Teine laps oli Jõksidel alati plaanis olnud, aga seni polnud selleks ettevõtmiseks aega jagunud. Kui töö juures perenaise lapseootust tähistati, küsis üks töötaja Üllelt: "Kas nüüd siis usaldad oma firmat nii palju, et mõneks ajaks ära minna?" Tuule sündis veebruaris ja märtsis istus Ülle juba firma aastakoosolekul, beebi süles. "Ma ei võtnud vastu otsust, et lähen kohe tööle tagasi," selgitab Ülle. "See lihtsalt kujunes nii. Leidsin ka hea lapsehoidja, supertädi Esta."

Ülle läks tööle enese, mitte firma pärast. "Ma ei mõelnud, et nad siin minuta hakkama ei saa. Aga õige on teha, mida sa teed, naudinguga," põhjendab naine. "Ma poleks kodus istudes õnnelik olnud, aga tööle minnes olin õnnelik tööl ja pärast õhtul kodus."

Firma algusaegadest oli jäänud komme hiliste õhtutundideni tööd teha, aga pärast Tuule sündi õppis Ülle kontoriust tööaja lõppedes väljapoolt sulgema - lapsele peab ju lasteaeda kella pealt järele minema.

Vaba aega veedab Ülle kõige meelsamini kas reisides või sportides. Ta kohe peab iga 2-3 kuu tagant Eestist välja saama. Enamasti on need küll tööreisid, aga lõõgastav vaheldus seegi. Sportimise harjumus on küljes juba kooliajast. Nüüd käib Ülle vähemalt kolm korda nädalas aeroobikas või jooksmas. "Juht töötab ju kogu aeg. Aeroobika on selle poolest hea, et siis pole vähemalt tund aega mahti tööasjadele mõelda," kiidab ta. Kuigi üldiselt jõuab ja teeb Ülle kõike, on tal oma nõrk koht ka: kööki ei aja teda ükski vägi.

"Kodukana pole Ülles mitte üks raas," kinnitab abikaasa. Õnneks hõljub Jõkside Viimsi kodus hea haldjana tädi Anne, kes on alati abiks ja olemas.

Ülle teab ise ka, et ta paigal ei püsi. "Head vanaema ei saa minust kindlasti," tõdeb ta. "Kui ma ka äritegevusest kõrvale tõmbuks, leiaks endale kindlasti mingit ühiskondlikku rakendust. Korraldaks näiteks spordivõistlusi või matku omavanustele vanuritele."

Ülle võiks ka üritusturunduses läbi lüüa. Sel suvel korraldas ta EÜE Sassi rühma kokkutuleku, kus nad Ürjoga kunagi tuttavaks said. Peaaegu kõik tulid kohale, programmi nael oli betoonivalamine. Nüüd kavandab Ülle kursuse kokkutulekut. Hektori firmapeod on alati väga põhjalikult korraldatud ja meeleolukad.

Vahel tunneb Ülle, nagu ilmselt kõik, et tahaks teha midagi hoopis muud! Tema puhul tähendab see tõmmet kaunite kunstide poole.

Ülle on pärit musikaalsest suguvõsast, õppinud nii akordionit kui ka klaverit. "Kui ma ükskord enam tööd ei teeks, siis õpiksin uuesti korralikult mängima," unistab ta üksikutel (nõrkuse)hetkedel.

Oleme vaatamata kõigele 20 aastat abielus olnud, eks see ole ka näitaja. Ega see pole kerge olnud, kui pere- ja firmaasjad on omavahel nii läbi põimunud nagu meil.

Omadused, mis Üllet eelkõige iseloomustavad, on ausus, tohutu töövõime, tööle pühendumine ja võime tegeleda korraga erinevate asjadega. Ta on ka väga kirgliku iseloomuga ja vahel vaidleme päris tuliselt. Aga tema ägedus on teiselt poolt ka edasiviiv jõud.

Ma olen kõrvalt vaadates imetlenud, kui sihikindlalt on Ülle ja Ürjo oma äri üles ehitanud. Nad on suutnud ka kokku jääda. Tihti on perefirmades nii, et kui äri saab edukaks, algavad omavahelised lahkhelid.

Inimesena on Ülle väga sõbralik ja hea suhtleja. Eks need omadused tulevad ka äris kasuks. Kui üldse negatiivse poole pealt midagi öelda, siis teinekord on ta võib-olla liiga otsese ütlemisega. Samas, kas see nüüd ongi halb omadus?

Ülle teeb kõike kirega, kogu südamest. Imetlen, kuidas ta tuleb toime nii paljude asjadega nii hästi. Ta on töös edukas, hea ema ja selle kõrvalt on tal ka väga lai silmaring, ta reisib ja loeb palju. Ülle hindab kvaliteeti kõiges ja keskpärasega ei lepi. See käib ka tema välimuse kohta, ta näeb alati väga hoolitsetud ja särav välja. Ülle pürgib kogu aeg edasi. Paigalseis oleks talle ilmselt tagasiminek. Ka on tema plaanid kõik hästi läbimõeldud.

Fotod: Erik Prozes, erakogu