Liuskurid on pikkade jalgadega putukad,
kellele ei valmista mingit raskust mööda veepinda ringi uisutada. Kuidas nad
seda teevad, on teadlastele ammu selge. Nende jalad on kaetud hüdrofoobse ehk
vett tõrjuva kihiga. Keharaskus on aga jaotunud võrdselt kuue pika jala vahel,
mis vee pindpinevust ära kasutades ei lase liuskuril veepinnast läbi vajuda.
Siiani on aga teadlastele selgusetuks jäänud, kuidas suudavad liuskurid vette
hüpates veepinnast läbivajumist vältida.
Souli riikliku ülikooli teadlased eesotsas Ho-Young Kimi ja Duck-Gyu Leega usuvad, et teavad sellele küsimusele vastust. Nad kasutasid hüdrofoobse kihiga kaetud kerasid, mida lasti erineva kiirusega vette kukkuda. Selgus, et liiga kiirelt kukkuvad kerad tungisid veepinnast läbi. Sama juhtus aga ka aeglaselt kukkuvate keradega. Vaid ühe kindla liikumiskiiruse juures põrkas kera veepinnalt tagasi ning jäi sellele ujuma ilma veepinda lõhestamata. Selgus, et just põrge veepinnalt on vajalik, et pinnale püsima jääda. Aeglaselt veepinnale laskudes ei teki veelt tagasilööki. Liiga suure kiiruse juures aga lõhestab kera veepinna enne, kui kokkupressitud vesi reageerida jõuab.
Sama meetodit kasutavad ka liuskurid, kes ilmselgelt teavad, mis kiirusega nad vette hüppama peavad. Liuskurid on omapärased putukad veel seepärast, et suudavad väga kiiresti liikuda – ühe sekundi jooksul suudavad nad edasi liikuda saja kehapikkuse võrra. Inimesele ülekantuna tähendaks see liikumiskiirust 600 kilomeetrit tunnis.
Liuskurite sarnaseid roboteid on teadlased juba ehitanud, kuid üheks suurimaks puuduseks on just liikumiskiirus – liuskuriga võrreldes liiguvad nad nagu teod.
Selliseid roboteid saaks kasutada veereostuse avastamiseks ning kindlasti leitakse neile ka sõjalisi ülesandeid luures.
Seotud lood
Liuskurid on putukad, kes suudavad vee peal
liikuda, kuid nad ei oska ujuda. Evolutsiooni käigus on nad arendanud võime
pindpinevust kasutades oma 0,1 grammi raskune keha veepinnal hoida.
Kõik teadsid Helenet (42) kui sooja ja elava iseloomuga edukat naist. Tööl olles oli ta asjalik ning kodus tegeles laste ja majapidamisega. Õhtuti premeeris ta end tihti pokaali veiniga, et igapäevaseid muresid vaigistada ja stressi leevendada. Viimasel ajal vaevles ta aga unetuse käes ja ka lähedaste sõnul hakkas ta oma sära kaotama. Enese teadmata viis pidev veinitamine naise sügavamale alkoholi lõksu ja õhtusest lõõgastusrituaalist sai hoopis uneprobleemide põhjustaja. Helene jagab oma lugu, kuidas ta sõltuvusest vabanes ja enda elus uue lehekülje keeras.