Hoogustuv evolutsioon muudab inimesed aina erinevamateks

Uut tehnoloogiat kasutades leidis USA Utah ülikooli antropoloogiaprofessor Henry Harpending, et inimene areneb väga kiiresti ning muutuste kiirus on viimase 40 000 aasta jooksul aina suurenenud. Eriti kiireks muutus evolutsioonitempo pärast viimast jääaega, 10 000 aastat tagasi.

Viimase 5000 aasta jooksul on geenimuutused toimunud umbes sada korda kiiremini kui eal varem.

Ajakirja Proceedings of the National Academy of Sciences võrguväljaandes ilmunud artiklis väidab Harpending, et inimesed pole täna enam need inimesed, kes elasid tuhat või kaks tuhat aastat tagasi.

See aitab näiteks seletada, miks on tänased rahumeelsed rootslased nii erinevad oma sõjakatest viikingitest esivanematest.

„Dogma järgi on tegu kultuuriliste muutustega, aga peaaegu igal iseloomujoon on tugevalt geenidest mõjutatud,” nendib Harpending.

„Inimrassid kaugenevad teineteisest,” väidab ta. „Geenid arenevad kiiresti nii Euroopas, Aasias kui Aafrikas, ent kõik muutused on omased vaid kindlale kontinendile. Me muutume aina erinevamateks, mitte ei sula kokku üheks inimkonnaks.”

Tema sõnul peitub aina suuremate erinevuste põhjus selles, et inimesed liikusid umbes 40 000 aastat tagasi Aafrikast maailma teistesse osadesse ning pärast seda pole eri regioonide vahel olnud märkimisväärsel määral geenivahetust.

„Meie uuring ütleb lahti laialt levinud eeldusest, et moodne inimene (kes võttis kasutusele keerukad tööriistad ja hakkas tegelema kunstiga) ilmus 40 000 aasta eest, pole pärast seda muutunud ning me oleme endiselt suures osad samad. Näitasime, et inimesed muutuvad sajandite lõikes suhteliselt kiiresti ning muutused on erinevatel kontinentidel elavate inimrühmade puhul erinevad,” seisab artiklis.

Inimkonna suurus on viimase 10 000 aasta jooksul kasvanud mõnelt miljonilt kuue miljardini ning see on evolutsiooni veelgi kiirendanud. Inimesed lihtsalt elavad uutes keskkondades, millega tuleb kohanduda.

Inimese skelett ja hambad on viimase 10 000 aasta jooksul ülikiiresti arenenud, samamoodi on tekkinud uued geenid, mis aitavad kohaneda uuenenud toidulaua ning uute haigustega.

Kolimine uutele aladele Euraasias pani surve sellele, et inimestel oleks heledam nahk, nii suudab inimene päikesevalguse toimel sünteesida rohkem D vitamiini. Samamoodi tuli kohaneda külmema kliima ning uute toitudega.

Suurim väljakutse, millega inimene on pidanud kohanema toimus 12 000 aastat tagasi, mil kütid-korilased hakkasid tegelema põllupidamisega. „Kui sa paned küti järsku viljatoidule, siis tekib tal diabeet. Selle muutusega me alles adapteeruma. Mitmed geenid, mille levikut on näha kogu populatsiooni hulgas, aitavad meil süsivesikurohke dieediga toime tulla.”

Harpendingi kaasautor Utah ülikooli füüsiku, iseõppinud evolutsioonibioloogi ning antropoloogia abiprofessori Gregory M Cochrani väitel meenutab ajalugu aina rohkem ulmeromaani, kus mutandid vahetasid välja inimesed – vahel vaikselt, vahel seetõttu, et nad talusid paremini nälga ja haigusi, vahel vallutuste teel. „Meie olemegi need mutandid,” ütles ta.

Cochran ja Harpending tekitasid teadusmaailmas kära 2005. aastal, mil nad avaldasid uuringu, milles väitsid, et Põhja-Euroopast pärit Ashkenazi juutide keskmisest kõrgema intelligentsuse taga on keskaegses Euroopas toimunud looduslik valik, kus juudid pidasid pankurite, kaupmeeste ja maksukogujate ameteid. Targematel läks neil aladel hästi, nad kogusid varandust ning neil oli rohkem lapsi. Samas on selle geneetilise intelligentsusega koos juutide seas levinud ka geneetilised haigused, Tay-Sachsi ja Gaucheri tõved.

Kuigi Harpendingi uurimusi on kritiseeritud, et need võivad õhutada diskrimineerimist, on ta ise kindel: „Erinevate inimpopulatsioonide geneetilisi erinevusi ei saa kasutada selleks, et õigustada diskrimineerimist.”

Äsjases uuringus uurisid otsisid looduslikule valikule geneetilist tõestust. Nad jälgisid geenimutatsioonide evolutsiooni viimase 80 000 aasta jooksul, uurides 270 inimese DNAd. Nad vaatlesid üksikuid nukleotiidi polümorfisme (SNPsid) - kromosoomimutatsioone, mis on levinud populatsiooni hulgas olulisel määral.

Kui mutatsioon osutub kasulikuks, levib see kiiresti ka populatsiooni sekka, sest selle mutatsiooni kandjad jäävad suurema tõenäosusega ellu ning saavad järglasi.

Vaatluse all olid inimesed Hiinast, Jaapanist, Aafrika Yoruba hõimust ja Põhja-Euroopa päritolu immigrandid Ameerikas.

Seitse protsenti inimese geenidest on sellised, mille puhul nägid teadlased kiire ja äsjase evolutsiooni märke.

Teadlaste sõnul viitab see, kui paljudel inimestel leidub kromosoome, milles esinevad täpselt samasuguseid nukleotiidi polümorfismid, sellele, et kromosoom on püsinud kaua samasugusena ega ole rekombineerunud. Seega pidi selles piirkonnas asuv geen kiiresti arenema, väidavad nad. Kui geen oleks arenenud pikka aega tagasi, oleks kromosoomiahel purunenud ning rekombineerunud.

„5000 aastat on väga lühike aeg,” ütles artikli teine autor, Wisconsini ülikooli professor John Hawks BBCle. „See on sada-kakssada põlvkonda tagasi. Need geenid on sealt pärit ning tänapäeval esinevad need geenid 30-40 protsendil inimestest, sest neil oli nii suur eelis.”

Londoni University kolledži geneetikaprofessori Steve Jonesi sõnul on väide, et suurem arv inimesi suudab evolutsiooni kiirendada, siiski vaieldav.

„Kuigi populatsiooni suurus kasvab, pole väga selge, kas võime reageerida looduslikule valikule sõltub populatsiooni suurusest,” ütles ta BBCle.

„Üldises plaanis – evolutsioon on viimase 10 000 aastaga kiirenenud, see on ajal, mil me muutusime loomadest inimesteks,” selgitas ta. „Aga et see toimub endiselt nii kiiresti on minu arvates vale.”

Tema arvates elavad inimesed praegu evolutsioonilainete vaheajas. Esimene laine – põllumajanduse kasutuselevõtt - on läinud ning teine on tulekul. „Selle puhul, olen ma kindel, on tegu mingi epideemilise haigusega.”