X3 on saanud komplekti - kaheliitrine turbodiisel koos automaatkastiga. See esindab seda, mida Jaapani konkurendid veel pakkuda ei suuda, kuulda küll on, kuid reaalselt veel ei midagi.
Iga kord kui peab BMWde välimusest pajatama, võtab kukalt kratsima. Mida siis öelda? "Oh ja ah" see auto just tegema ei pane ega ka käsi plaksutama. Pigem kaob liikluse sisse ära. Kangesti üritab ta aga oma suurema venna X5 väike koopia olla, kuid seda oleks võinud paremini ja efektsemalt teha. No pole päris see, mis võiks olla.
On küll igasugu ägedat tilu-lilu, nagu näiteks tagumised tuled, kus sees on helendavad jooned, kuid see ei päästa kogu üldmuljet, mis on natuke õnnetu olemisega.
Sisse istudes aga asjad muutuvad. Omanik võiks öelda midagi sellist: "Ega mina teda vahtima pea, mina istun sees ja sõidan." Sisu on BMW-del alati olnud selline, et on raske vinguda. Kõik on käe- jala juures ja igati mugav.
Kogu asjal on juures vana hea BMW hõng, mis meenub üheksakümnendate algusest, kus see mark tähendas veel tagasihoidlikkust, soliidsust ja seda, et kõik hea on peidus kesta all.
Lisaks sellele, et väikemaasturis X3 saavad ees istuda kaks suurt meest, ilma et õlad marraskile läheks, on ka taga piisavalt ruumi täismõõdus inimestele.
Pagasiruumis on küllalt ruumi kas või lapsevankri mahutamiseks. Seljatoed käivad taga samuti kenasti maha, moodustades veelgi suurema kaubaruumi pikemate asjade vedamiseks.
Oluline on selle margi puhul alati olnud sõidurõõm, mida ta pakub. Kaheliitrine diisel, automaatkast, nelikvedu ja maastur on sõnad, mis samas lauses viis aastat tagasi oleks tähendanud totaalset hävingut.
Seis on hetkel aga selline, et kaheliitrine mootor produtseerib praegu samapalju jõudu, kui viis aastat tagasi kolmeliitrine. Ökonoomsus on ka enam kui hea ja näitab oma litraažile vastavaid numbreid olenemata suurest kerest.
See, mis jõuab aga juhini läbi rooli, on see, mis teeb BMWst BMW. Sõidutunnetus ja tagasiside teelt on arvatavasti oma klassi parimad.
Seotud lood
Maksude koosseis muutub veel ja maksumäärad lähevad kõrgemaks – selle peale võib mürki võtta, arvab raamatupidamisbüroo Vesiir asutaja ja juht Enno Lepvalts.