Uute haiguste otsijad on eksiteel

Maailmas aastail 1940-2004 esilekerkinud 335 nakkushaiguse leviku ajaloo analüüs aitab hinnata juba tuntud riskitegureid, näiteks elanikkonna tihedust, ning kaaluda sellest lähtuvalt, kui tõenäoliselt võib haigus mingis piirkonnas puhkeda, kirjutas Nature.

Teadlased ei paku küll välja kindlaid maailma piirkondi, kus järgmised haigused puhkeda võiksid. Selle asemel soovitavad nad haiguste monitooringul keskenduda troopilisele Aafrikale, Ladina-Ameerikale ja Aasiale. Just neist piirkondadest ähvardavad tulla uued maailma ohustavad epideemiad, väidavad autorid. Samas on need piirkonnad haigusseires pälvinud vähe tähelepanu.

Üks uuringu autoreid, Londoni zooloogiainstituudi teadlane Kate Jones väidab, et maailm vajab kooskõlastatud strateegiat, et avastada ja peatada haiguspuhanguid enne, kui need jõuavad üle maailma levida.„Vaja on mõelda laiemalt, globaalselt,” ütles ta. „Uute senitundmatute epideemiate puhkemine mõjutab kõiki. Me elame samal planeedil ning peituda pole kuhugi.”

Uuringus vaadeldi mitmeid nakkushaigusi, millega maailm puutus esimest korda kokku eelnimetatud 64 aasta jooksul. Näiteks olid vaatluse all ravile allumatu tuberkuloos, klorohiiniravile resistentne malaaria ning HIV. Uuring kirjeldab pilti, kuidas uued haigused kerkivad esile, kui elanikkonna tihedus järsult kasvab, kui rahvusvaheline kaubandus ja reisimine on saanud aina tavalisemaks ning põllumajanduses võetakse kasutusele uusi meetodeid.

Need muutused on alates 1940ndatest dramaatiliselt suurendanud uute haiguste ilmnemist. Näiteks 1980ndatel aastatel, mida siiani peetakse uute haiguste tuleku koha pealt halvimaks kümnendiks, leiti sada uut haigustekitajat, seisab artiklis. Siin on kindel seos ka selle kümnendi halvima uustulnuka – HIVi – tulekuga.

HIV on vaid üks näide haiguste ülekandumisest loomadelt inimesele. Loomse päritoluga on 60 protsenti vaadeldud perioodil leitud uutest nakkushaigustest. Neist loomadelt tulnud haigustest 72 protsenti on pärit metsloomadelt.

Viimaseid näiteid selliste haiguste kohta on Malaisias levinud Nipah viirus ning 2002. aastal Hiinas möllanud SARS, mis praktiliselt katkestas rahvusvahelise turismi Kagu-Aasia piirkonda.

„Pidev seire ning kiire reageerimine, nagu seda tehti SARSi puhul, on elutähtsad,” ütles Suurbritannia Edinburghi ülikooli epidemioloog Mark Woolhouse. „SARS oli näide – mida kiiremini suudad haiguse avastada, seda väiksemad on kahjud.”

Selle haiguse ohjamine oli üldiselt edukas: 2002. aastal teatati 774st haigusjuhust, kolm neljandikku neist Hiinas.

“Uute haiguste avastamine pole siiski sama lihtne kui olemasolevate haiguste, näiteks malaaria, monitooring,” rõhutab Woolhouse.

Praegu keskendub haigusseire peamiselt arenenud riikidele: Euroopale, Põhja-Ameerikale, Austraaliale ning mõnele Aasia piirkonnale. Nii on välja kujunenud, sest nende piirkondade riigid suudavad seiret endale lubada, aga ka sel põhjusel, et eelmise sajandi mitmed suured haiguspuhangud ilmnesid just neis piirkondades.

USAs, Lääne-Euroopas, Jaapanis ja Austraalias kasvas elanikkonna tihedus järsult, samal ajal kasutati ka rohkem antibiootikume – need kaks asjaolu võisid põhjustada uute haiguste teket.

Praegu toimuvad samad protsessid Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Kagu-Aasias. Teadlased on arvamusel, et uusi haigusi võib oodata just madalamatel laiuskraadidel asuvatest riikidest, eriti sealt, kus inimesed elavad koduloomadega lähestikku.

Jonesi sõnul tuleks selle analüüsi tulemusi kõrvutada ka kliimamudelite ning rahvastikuandmetega, et saada täpsemat pilti, kust võivad tulevikus haiguspuhangud lahvatada. „Me ei tea, mis saab tulevikus,” ütles ta. „Peame vaatama, kuidas keskkond muutub ning tegema selle põhjal ennustusi.”