Rahast, eurost ja kroonist

Cicero olevat 1. sajandil eKr pidanud kõne, kus rääkis riigi ja rahanduse toimimisest. Tema lähenemine rahasüsteemile oli lihtne ja selge: riigi kulud ei tohi olla suuremad kui laekuvad maksud, aga laekuvad maksud peavad samas olema madalad. Tänapäeva terminoloogias tähendab see tasakaalus eelarvet. Teiseks ei tohi riik tasakaalus eelarve saavutamiseks võlgu võtta ja kolmandaks peab rahal olema kulla- või hõbedakate.

Kahjuks ei suutnud Rooma riik ise neid põhimõtteid järgida. Rahasüsteemi pankrotti minek oli aga väga tänapäevane. See toimus inflatsiooni ja raha väärtuse vähenemise kaudu. Nimelt avastas Nero, et kui ta hõberahad üles sulatab ja siis uued samasugused rahad vermib, milles on poole vähem väärismetalli, on ta korraga poole rikkam. Selleks hetkeks oligi, aga teatavasti ei teki mitte millestki midagi ja võlad tuleb varem või hiljem tasuda. Rooma riigi särale järgnes Euroopas pime keskaeg.

Kui Eesti 1992. aastal oma rahale üle läks, oli Siim Kallase juhitud Eesti pank väga ettenägelik. Eesti rahasüsteemi põhimõtted olid justkui maha kirjutatud Cicero kõnest: rahasüsteem peab põhinema tasakaalus eelarvel, riik ei tohi võtta võlgu ja Eesti kroon on tagatud Saksa margaga. Kaalumisel oli ka kullastandard, kuid otsustati Saksa marga kasuks.

Kui Eesti võttis suuna euroga ühinemisele, siis ma tervitasin seda. Eeldasin, et kui koos on palju tarku otsustajaid eri riikidest, lähtutakse üle 2000 aasta vanast rahvatarkusest. Kahjuks nii see pole. Etteantud eelarve defitsiiti ületatakse pidevalt, riigivõlad on suured ja euro pole mitte millegagi tagatud.

Kõige selle üle mõeldes on mul tekkinud küsimus - miks peaks Eesti üldse eurole üle minema? Rääkida suuremast stabiilsusest ja välisinvestorite usalduse tõusust on pehmelt öeldes kohatu.

Praeguseks on ülemaailmne finantskriis juba alanud ja seda üritatakse varjata, nimetades olukorda ajutisteks likviidsusraskusteks. Pankadesse pumbatakse raha juurde. Tehakse sama, mille eest hoiatas juba Cicero, aga Nero siiski ellu viis - lastakse käibele katteta raha ja lükatakse rahasüsteem järjest suuremasse inflatsioonikeerisesse.

Kahjuks on see ülemaailmne protsess, millesse on haaratud peaaegu kõik maailma riigid. Süsteemi kritiseerimine on muutunud tabuks.

Küsimus on selles, kas sellest allakäiguspiraalist on võimalik pääseda. Ameerika presidendikandidaat Ron Paul on arvanud, et USA peab oma rahasüsteemi tagasi viima kullastandardile. Pärast 1971. aastat, kui kullastandard kaotati, on USA dollar jõudnud kollapsi äärele. On viimane aeg taastada raha usaldusväärsus.

Tahaksin algatada debati Eesti krooni sidumisest euro asemel kullaga. Pärast Teist maailmasõda on kuld järjest tugevnenud. Kullaga seotud raha puhul inimeste rikkus suureneks, nende säästud ei väheneks inflatsiooni tõttu.

Täiesti enneolematule tasandile tõuseks Eestisse tehtavate välisinvesteeringute hulk. Eesti saaks majandusliku eelise teiste riikide ees. Eesti üleminek valuutakomiteelt kullakomiteele leiaks suurt vastuseisu IMFilt, Euroopa Keskpangalt ja kõigilt teistelt, kel praegune süsteem võimaldab hästi ära elada, kuid peaks olema suveräänse riigi enda otsustada, millist rahasüsteemi ta kasutab.

Kullakomiteele üleminekul ei juhtuks tavalise inimese jaoks midagi, Eesti kroonid jääksid samamoodi käibele. Ainult inflatsioon peatuks ja Eesti Pangas võiks oma kroonide eest saada reaalset väärtust, kulda. Maailm peab pöörduma tagasi tuhandeid aastaid ennast tõestanud rahasüsteemi juurde.

Praegune süsteem saab toimida ainult seni, kuni raha juurde lisatakse. See lõppeb paratamatult kriisi või hüperinflatsiooniga. Kas esimesena võtab kullal põhineva süsteemi kasutusele Ron Paul pärast USA presidendiks saamist, Zimbabwe või Eesti, pole suurt vahet, sest lõppkokkuvõttes peavad kõik ajaloolised tõed omaks võtma. Miks siis mitte olla esimeste seas?