Meestest kangem talvenaine

Eve õppis TTÜs puidutöötlemise tehnoloogiat, kuna see oli 1980ndate keskel uus ja popp eriala, pealegi oli Tartu tüdruk Eve koolivaheajal Tarmekos sekretäri asendanud. Pärast tehnikakõrgkooli lõpetamist sai Eve paariaastaste vahedega järjest kolm last ning töölkäimisesse tekkis pikem paus.

LKW Rotare asutas Eve abikaasa Rein Kaseleht koos kahe tuttavaga. Kui lapsed juba suuremaks kasvasid, sattus Eve tänu Soomes elavale sõbrannale hoopis iluärisse. Sõbranna tegeles seal Beauty For All Seasonsi stiilinõustamisega ja mõtles, et seda võiks propageerida ka Eestis. Teate ju küll: iga naine on mingi aastaaja tüüpi, kas siis kevad, suvi, sügis või talv, ning vastavalt sellele tuleb valida endale sobivad värvid, kas soojad või külmad, murtud või täistoonid.

Kaselehed elasid tol ajal Valgas, kuna sinna sai noor pere pärast kooli lõpetamist neljatoalise korteri. "Kujuta meie õnne ette, kõigi mugavustega neljatoaline!" naerab Eve. Lisab siis, et tegelikult olid väikelinnas laste kasvatamiseks tõepoolest ideaalsed tingimused.

Valgast sõitis Eve Soome vahet, õppis tüüpide määramist ja värve. Ise on ta talvenaine - külmad puhtad toonid, ainus tüüp, kellele ideaalselt sobib musta ja valge kombinatsioon. Ka kõik sugulased ja tuttavad on Evel aastaaegade järgi ära määratud.

Tagantjärele nimetab Eve oma Beauty For All Seasonsi aastaid tagasihoidlikult koduperenaise lõbuks. Kaks korda nädalas rentis ta oma äriks ühe Valga ilusalongi ruume. Kesk-Eesti Arenduskeskuse lepingulise töötajana pidas ta samal teemal loenguid Eesti linnades ning peale selle kutsuti Evet esinema naistekollektiividesse ja -klubidesse.

1997. aastal kolis pere Tallinna ja iluäri jäi katki. Pealinnas võttis esialgu oma aja kodukujundamine ja sisseelamine. Edasi töötas Eve poolteist aastat puidutöötlemismasinaid ja -lõiketerasid müüvas ettevõttes.

Samal ajal käis LKW Rotare käsi järjest halvemini. Kuna alustati odavalt ostetud kasutatud autodega, tuli liisingule lisaks õige varsti hakata maksma remondiraha. Mäletatavasti oli 1990ndate lõpus majanduslangus. Üks kolmest partnerist oli oma osalusest juba varem loobunud. Eve abikaasa oli ennast sidunud muude äridega. Kui siis kolmas osanik otsustas hoopis USAsse elama minna, jäi niigi kehvasti kulgenud transpordiäri hoopis soiku.

Kui möödus natuke aega, hakkas Rein Kaselehele tunduma, et majandus elavneb ja oleks paras aeg ka LKW Rotare varjusurmast üles äratada. Kuna tema ise ajas äri parajasti Venemaal ja teine osanik otsis õnne Ameerikas, hakkas mees Evet torkima, et võtku ta transpordiäri enda kätte! "Ma nägin, et temas on avastamata andeid, ja kuigi Eve ise kurtis, et ta ei oska midagi, oli algul tarvis teha elementaarseid asju," meenutab Rein Kaseleht.

Selleks ajaks polnud firmale alles jäänud enam ühtegi autot. Transpordiäri kogemust polnud Evel päevagi. "Aga mind jubedalt huvitas see ala," üritab Eve selgitada, mis ajendas teda põhjakäinud transpordifirmat arendama.

Evel õnnestus Rotare üsna ruttu käima lükata. 2000. aastal võttis ta firma enda kätte ja aasta pärast oli käive juba 6 miljonit. Eve peab oma edu saladuseks häid kliente. "Neid pole liiga palju, aga nad on kindlad," ütleb naine. Heade kliendisuhete loomisel on palju abi olnud ülikooliaegsetest tuttavatest, kes nüüd on ametis transporditeenuseid vajavates ettevõtetes.

Rein peab abikaasa tugevateks külgedeks tema pühendumist ja asjade lõpuleviimist. Mida oli vaja teha, tegi Eve ära, ükskõik kui palju selleks aega kulus. Teiseks konservatiivsus. "Kuna majandus oli just sagida saanud, ei kiirustanud Eve riske võtma, vaid tegi oma igapäevast tööd, iga sendi tõi firmasse ja maksis arved õigel ajal. See ei jäänud koostööpartneritel märkamata," põhjendab Rein.

Transport tundub esmapilgul väga meheliku alana, aga kui vaadata transpordifirmade omanike nimekirju, tuleb välja, et see on naiselikumaid valdkondi üldse. "Vanasti olid ju suuremates firmades transpordiosakonnad ja selles toas istusid tavaliselt naised," leiab Eve selle täiesti loogilise olevat. Pealegi, eks ole ka koduse majapidamise juhtimine lõppude lõpuks üks logistika.

Kui Eve firmajuhiks ja peagi ka omanikuks hakkas, olid ta kolm last parajas teismeeas: tütred 16 ja 12, poeg 14 aastat vanad. "Nad olid siis juba nii suured, et mina pole pidanud tundma mingeid süümepiinu, et töö tõttu oleks lapsed millestki ilma jäänud," kinnitab Eve. Poega peab ta oma kõige tõenäolisemaks mantlipärijaks firmas. Praegu sõjaväes aega teeniv Hardi on koolivaheaegadel Rotares väiksemaid abitöid juba teinud. Vanem tütar õppis toiduainete tehnoloogiat ja kirjutab doktoritööd, noorem õpib Viljandis teatrikunsti.

Kui Rein Venemaalt tagasi tuli, siis oli üks hetk, kui abikaasad arutasid ka koostööd Rotares. Aga väga kaugele selle jutuga ei jõutud. Nüüd on Rein Teede Tehnokeskuse ASi juhataja asetäitja. "Talle meeldib ja sobib praegune amet väga, pealegi ma ei tea, kas abikaasaga koos töötamine oleks väga hea? Me oleme mõlemad iseseisvusega harjunud," arutleb Eve. "Aga mitteametlikult on ta mul kõik need aastad nõu ja jõuga abiks olnud, ma olen kogu aeg temale toetunud."

Et firmal peaks olema üks ja kindel juht, arvab ka Rein. "Kui on vaja lisatööjõudu, siis seda ka värvatakse. Ma ei arva, et see peab olema kindlasti perefirma," ütleb mees.

Kui Eve Rotare enda kätte võttis, oli ta pikkadest lastega kodus oldud aastatest nii hästi laetud, et algul firmat üles ehitades ei märganudki, kui puhkus ununes võtta ja nädalavahetused möödusid tööd tehes. Alles paar aastat tagasi hakkas Eve tundma, et on ületöötanud. Kuni sinnamaani polnud selleks ajaks juba mitmemiljonilise käibega firmal oma kontoritki, Eve dirigeeris veoseid kodukontorist ja autojuhtidele viis vajalikud sõidudokumendid kätte.

Kaks aastat tagasi rentis ta lõpuks kontori, et saaks endale asetäitja ja uusi vedude korraldajaid ning nendele assistente ametisse võtta. Praegu on Rotare kontoris peale Eve ametis juba neli palgatöötajat. Lisaks muidugi autojuhid, aga nemad ju kontoris ei tööta.

Lõpetuseks palub Eve kindlasti kirja panna, et ega ta siis ööd ja päevad läbi ainult tööd ka raba. Koorilaul on alati olnud osa tema elust. Tartu Hansa Rotary Klubi ettevõtlike naistega (kelle hulka Eve küll ametlikult ei kuulu) on juba viis aastat käidud maalimist õppimas maalilaagrites Orissaarest kuni Itaalia ja Hispaania mägedeni. "Viibin nii töö ajal kui ka väljaspool tööd väga heas seltskonnas ja see annabki võimaluse oma akusid laadida ning järjest uusi, meeldivaid ja kasulikke tutvusi sõlmida," avab Eve on energilisuse tagamaid.

Fotod: Indrek Susi