Väärtustagem rohkem oma aega

Inglismaal kasutavad peaaegu pooled pered koduabilist. Ühe mu pooltuttava pere ema kurtis, et tal pole üldse aega ja ta on nii väsinud. Aga raha pole ka nii palju, et täiskohaga koduabilist pidada. "Ainult Rosie käib kaks korda nädalas süüa tegemas ja Anna korra nädalas koristamas," lisas ta. See naine oli ise parajasti kahe lapsega kodune, üks lastest käis juba koolis.

Mida väsitavat ta seal kodus pärast Rosie' ja Anna külaskäike tegi, jäi mulle arusaamatuks, aga oma koorma kergendamise peale võiksime mõelda meie siingi. Kolm aastat tagasi tehtud sotsiaalministeeriumi uuringust tuli välja, et 64% Eesti naistest tunnevad, et kodutööde koormus on nende jaoks liiga suur. Soomes tunneb samamoodi ainult 36% naisi.

Enamik naisi laseb salongis juukseid värvida, aga oma kodu koristatakse ikka ise. Tõsi, selles suhtes muutused küll toimuvad ja enamik Dilemma intervjueeritavatest kasutavad vähemalt koristusteenuseid. Mõnedel on ametis isegi täistööpäevaga koduabilised, kes teevad süüa ja toovad lapse koolist ära.

Selle kõrval elab aga jõuliselt edasi ka suhtumine, et oma kodu korrashoid on iga naise auasi. Just jäi ühest foorumist silma teema, kus otsiti koduabilist ja vastus sellele: "Kas sa oled jalutu või, et 70 m" korteri koristamisega ise hakkama ei saa?"

Muidugi on peresid, kus rahakott ei luba koduabilist palgata. Samuti on inimesi, kellele nende privaatsus on liiga oluline, et võõrast inimest oma kodu nurgatagustesse tuuseldama lasta.

Usun siiski, et omajagu on ka neid peresid, kus lihtsalt ei tulda selle peale, et koduabiline palgata. Meie matsi- ja seejärel nõukogude rahva ajalugu ei ole võimaldanud sellisel traditsioonil tekkida. Kirjandusest leiab aga näiteid, kuidas vaesunud (aadli)daam on kas või näljas, et teenijale maksta, aga oma sukki ise pesema ei hakka.

Tundub ka, et eestlannad häbenevad koduabilise pidamist. Mäletan, kui 1990ndate algul läksin üht mitte-eestlasest daami tema koju intervjueerima. Meile teed pakkuvat keskealist prouat tutvustas perenaine enesestmõistetavalt kui oma teenijat. Seda sõna eestlannade suust pole mina veel kuulnud. Isegi koduabilise asemel kasutatakse pigem eufemisme: mul on üks hea tädi, kes vahel abis käib…

Kas siis tubli ja terve naine ei võiks ise koristada? Pealegi - miks naine, kaasame ka mehed ja vanemad lapsed, kaua see nii aega võtab? Kui koristamine kellelegi just naudingut pakub, siis lasku käia. Enamasti peetakse seda aga tüütuks kohustuseks, mis tuleb kord nädalas kaelast ära saada. Käesoleva Dilemma loos koduabilistest meenutab üks intervjueeritav, kuidas tema lapsepõlve laupäevi rikkus kohustuslik koristustoimkond. Parem oleks ju meenutada toredaid ühiseid ettevõtmisi perega.

Naturaalmajanduse ajad on ammu minevikku jäänud. Üha rohkem soositakse seda, et iga kingsepp nokitseb oma liistude kallal. Kui te laupäeva hommikul koos abikaasaga kolm tundi maja koristate, mõelge, palju teie töötunnid maksavad? Võib-olla oleks ka majanduslikult mõttekam maksta koristajale, et harja ja lapiga müttaks teie asemel ringi tema. Et ise samal ajal teha midagi, mis silma rohkem särama paneks. Üks ärinaine ütles mulle kunagi, et koduabilise jaoks pole tal kunagi rahast kahju, sest see on üks väheseid võimalusi osta aega - kvaliteetaega lähedastega koos olemiseks, hobidega tegelemiseks, enese eest hoolitsemiseks.